Tõnu reisiblogi

Zimbabwe – tõeliselt põnev paik rännakuks!

2010-01-25T10:01:00.004+02:00

Rändasin 2009. aasta esimesel poolel 5 kuud veoautoga Kairost Kaplinna ja seejärel kaks nädalat ka Madagaskaril. Teele jäi mitmeid põnevaid paiku, aga üks kõige huvitavamaid riike mida sai külastatud oli kindlasti Zimbabwe.

Esimesed kontaktid Zimbabwe põgenikega toimusid juba Sudaanis Meroe lähedal. Valged zimbabwelased olid teel Hararest Kairosse, et olla eemal Zimbabwest ja kasutada keerukas poliitilises olukorras riigist ajutist lahkumist reisimiseks. Tegemist oli Zimbabwe valge kooliõpetaja, tema kahe lapse ja abikaasa ning peresõbraga, kes küll väga soovisid Zimbabwes elada, aga ei pidanud seda antud ajahetkel mõttekaks. Reisile kaasa võetud sõber elavat praegu peamiselt Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuna Robert Mugabe olevat keelanud tal Zimbabwesse tulla. Kooliõpetaja sõnul oli kool ootamatult ajutiselt suletud ja seega arvas ta, et oleks parim aeg riigist lahkumiseks, et pisut Aafrikas ringi reisida ja mitte igapäevamuredele mõelda. Zimbabwest päriselt lahkuda perekond aga ei soovivat, sest Zimbabwe olevat üks kõige sõbralikema elanike ja parema kliimaga paik maailmas.

Victoria joale Sambia ja Zimbabwe piiril saabusime oma veoautoga aprillikuu lõpus. Olime selleks ajaks reisinud juba hea mitu kuud ja läbinud mitmeid põnevaid Aafrika riike. Zimbabwe kohta liikus erinevat eelinfot, aga kõlama jäi see, et Zimbabwe on ohtlik, sest riik on pankrotis, inimesed üritavad hinge sees hoida selliselt, et kerjavad, müüvad jõuliselt igasugust mittevajalikku kraami ja ka turvalisuse olukord on kaheldav. Tegelikkuses on zimbabwelased aga rõõmsameelsed ja lahked, kahtlemata on nende hulgas ka tüütuid, aga ka tüütutega suheldes saab huumorimeele säilitada ja nalja visata, sest zimbabwelased on enamasti vaatamata riigi keerukale olukorrale positiivsed.

Suursuguse Victoria joa vahetusläheduses asuv linn Vic Falls olevat aastaid tagasi olnud turistide meelispaigaks, aga nüüd on enamus turistidest kolinud üle Sambia linna nimega Livingstone. Vic Falls ehitati spetsiaalselt turistide teenindamiseks ja seega peaks linnas olema suurpärane turismi infrastruktuur. Paraku see enam hästi ei toimi, sest seoses Zimbabwe rahvusvaluuta kiire devalveerumisega ei õnnestunud poodidel enam kaupa müüa ja ei olnud võimalik ka töötajatele motiveerivat töötasu maksta. Sellele vaatamata pakutakse Victoria joaga seotud teenuseid – helikopteri lende, benji-hüppe võimalust, Zambezi jõel raftingu tegemise võimalusi, päikeseloojangu kruiise, jne. Zimbabwes, Victoria joa ääres on vaatamata kõigele võimalik väga sportlikult aega veeta ja näiteks Mosi-oa-Tunya rahvuspargis lõõgastuda ning Victoria joa vetemöllu jälgida.

Ka Zimbabwe väärtusetu raha oli peaminister Morgan Zvangirai algatusel paar kuud enne meie Zimbabwesse saabumist kehtetuks kuulutatud ja ametlikuks maksevahendiks oli nüüd Ammerika dollar. Dollareid oli Zimbabwe elanikele aga väga vaja, nii et teenuseid turistidele pakuti, samuti oli näha, et poed olid hakanud tasapisi kaubaga täituma, ehki paljud ärid olid endiselt suletud. Victoria joa äärses linnas oli loomulikult palju kaupmehi, kes üritasid turistidele Zimbabwe väärtusetut raha suveniirideks müüa, samuti pakuti puidust loomi, eritellimusel tehtud T-särke ja kõike muuda. Kauba müümine oli kohati küll väga agressiivne, müüa võis potentsiaalse ostjaga kilomeetreid kaasa jalutada, et vaid midagi maha müüa. Samas oldi nõus näiteks riideid puuloomade vastu vahetama, nii et kaup ei käinud vaid raha saamiseks.

Ehki Victoria joa ümbruses oli hulgaliselt erinevaid ööklubisid, restorane ja kohvikuid ning elu tundus päris vaha, see kohalike sõnul tõeline Zimbabwe ei olnud. Selleks, et näha, milline Zimbabwe tegelikult on, tuleb sõita sisemaale, läbida suurel hulgal teel asuvaid kontrollpunkte ja alles seejärel saab aru tõelisest Zimbabwest ja selle elust. Nii me sisemaale suundusime, et saada aimu Zimbabwest ja sellest kuidas Zimbabwes tegelikult elatakse.

Meie esimene sihtpunkt oli Hwange rahvuspark. Hwange rahvusparki loetakse Aafrika kolme suurema rahvuspargi hulka ja selle territoorium on võrreldav Harjumaaga. Aafrika suurimateks rahvusparkideks on Serengeti rahvuspark Tansaanias ja Krygeri rahvuspark Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Hwange rahvuspargi suurimaks vaatamisväärsuseks on tema asukad, ehk siis Aafika loomad. Paraku on aga viimaste aastate jooksul toimunud majanduslangus ka loomade populatsioonile oma jälje jätnud. Loomi on hakatud nimelt suurel hulgal salaküttima. Hwange rahvuspargis oli siiski hulgaliselt kaelkirjakuid, elevante ja teisi Aafrika loomi, nii et vaatamisväärset on seal küllaga. Kuna olime selleks hetkeks juba väga paljudes rahvusparkides käinud, muutusime iga järgmise rahvuspargi osas kriitilisemaks, sest niipalju oli juba nähtud ja eks elevant ole ikka elevant, olgu ta siis Samburu rahvuspargis – Keenias, Lõuna Luangwa rahvuspargis Sambias või Zimbabwes. Hulgaliselt oli ka igasuguseid kitselisi ja loomulikult linde. Keda me aga märgata ei suutnud, olid teised turistid.

Pärast Hwange rahvuspargi külastamist suundusime mõneks päevaks Botswanasse, sealt edasi Namiibiasse, seejärel jällegi Botswanasse ja sealt tagasi Zimbabwesse. Meie teistkordne Zimbabwe külastus algas aga tunduvalt lõuna poolt, ületasime Zimbabwe piiri Bulawayo lähedal.

Piiriületus Bulawayos ei läinud aga nii kergelt, kui varasem piiriületus Livingstonest Sambias Vic Fallsi Zimbabwes. Kuna Eestil ei olnud Zimbabwega ilmselt mingeid diplomaatilisi sidemeid, siis oleks Eesti kodanik pidanud viisa enne piirile jõudmist hankima. Nii seletati piiril juba teist korda. Kui esmakordsel piiriületusel leiti väljapääs „nähtud“ viisa väljastamisega, mis maksis mitu korda rohkem, kui näiteks Taani ränduritele ja oli samas vaid ühekordseks riiki sisenemiseks, siis sel korral „nähtud“ viisat väljastada ei soovitud. Kohaliku piiripunkti ülemal olid selgelt korruptiivsed eesmärgid, sest räägiti sellest, kuidas tuleb viisa väljastamiseks hakata pealinna Hararega konsulteerima ja kui kaua see kõik aega võtab. Meie reisijuht otsustas olukorra korruptiivselt lahendada ja seega väljastati jällegi kallihinnaline „nähtud“ viisa, aga mõõduka lisatasu eest. Paraku ei olnud reisijuhil oskust ega tahet pikemalt läbirääkida, et olukord laheneks ilma igasuguste täiendavate rahaliste kulutusteta ning oleks säästlik ka järgmistele ränduritele, kellelt meie halva eeskuju mõjul raha tõenäoliselt välja pressima hakatakse.

Bulawayo linnast sõitsime me lihtsalt läbi, et ööbida linna lähedal asuva Motobo rahvuspargi läheduses. Motobo rahvuspark Zimbabwele omaste kivihunnikute, bušmanide poolt kasutatud koobaste ja suure hulga ninasarvikutega oligi meie järgmiseks sihtpunktiks.

Hommikune kohtumine kohaliku valgenahalise Zimbabwe giidiga osutus väga meeldivaks. Võiks isegi öelda, et tegemist oli kogu meie 5 kuud väldanud reisi kõige parema kohaliku giidiga. Giid Ian Harmeri tegi eriti heaks see, et ta oli koos bušmanidega elanud, oskas kohalike põliselanike keeli ja teadis kõike ninasarvikute elust. Samuti oli tal selline maastikuauto, mille kapotile oli ehitatud tool. See andis võimaluse ühel ränduril nautida Ameerika mägede taolist sõitu.

Motobo rahvuspargis külastasime bušmanide poolt kasutatud koopaid, millel olid iidsed koopamaalingud. Saime teada, et koopamaalinguid joonistasid bušmanid selleks, et üksteisele sõnumeid jätta. Vaatlesime Zimbabwe, mis kohalikus keeles tähendab kivihunnikut, kõige kuulsamat kivihunnikut, mis erinevate hinnangute kohaselt sellisena veel aastasadadeks seisma jääb. Muljet avaldavaks oli kohalike põliselanike küla külastamine, kus kohtusime hõimupealikuga, kes traditsiooniliselt riietatud ja üpris eakas. Hõimupealik jagas meile muljeid, kuidas ta aastaid tagasi leopardiga võitles ja oleks peaaegu alla jäänud. Valge mees oma suure tapva relvaga olevat aga juhtunud samas kandis olema ja aitas ta keerukast olukorrast välja. Sellest ajast saati kannab hõimupealik ehtena leopardinahka. Zimbabwe küla elas selliselt, et igal hõimuliikme perekonnal oli oma mudahütt. Küla keskel oli ühine köök, mida siis hõimu liikmed ühiselt kasutasid, et süüa teha ja teiste hõimu liikmetega sotsiaalset elu elada. Küla ümbritsesid jällegi uhked iidsed kivihunnikud, nagu mitmel pool Zimbabwes.

Põnevaks seikluseks oli ka jalutuskäik metsikute ninasarvikutega. Ninasarvikutega jalutasime ilma igasuguse turvava auto või kaitsva relvata. Meie valge giid andis juhised, kuidas käituda, kui ninasarvik peaks ründama. Aitab see, kui kohale kivistuda ja mitte jooksma hakata. Kui aga ninasarvik hooga ründab, peaks kiirelt lähima puu otsa ronima. Õnneks ninasarvikuperekond meid ei rünnanud ja omavaheline tutvus oli igati sõbralik – meie uudistasime neid ja nemad meid. Giid Ian rääkis, et tegelikult on ninasarvikute salaküttimine Zimbabwes suur probleem. Zimbabwe seaduste kohaselt on pargivahil salaküti teolt tabamisel õigus ta kohapeal maha lasta. Ian ütles, et enamikele külastajatele tundub selline säte utoopia valdkonda kuuluv, aga reaalselt hukatakse sellisel viisil erinevates Zimbabwe rahvusparkides kuni 30 salaküttimisega tegelevat inimest kuus. Probleem on tõsine, seda eriti põhjusel, et ninasarviku sarv maksab mustal turul tuhandeid dollareid – see tähendab aga kohalikule elanikule justkui suurt lotovõitu. Nii, et paljud Zimbabwe vaesed on valmis suure raha teenimise nimel eluga riskima. Järgmisel päeval jätkasime sõitu Antiloopide parki, mis oli aga juba spetsiaalselt turistidele loodud, ehki ka sotsiaalne element oli pargis siiski olemas.

Antiloopide park oli suur ja uhke rajatis Lõuna-Zimbabwes Gweru linna lähistel. Paraku oli olukord ka Antiloopide pargis selline, et ehitatud olid uhked hooned turistide majutamiseks, aga turistidena olime paika külastama läinud vaid meie. Antiloopide pargi üheks oluliseks tegevuseks oli lõvide kasvatamine ja nende loodusesse tagasi viimine. Enamik lõvisid, kes Antiloopide pargis elasid olid seega justkui loomaia lõvid, kellele õpetati, kuidas jahti pidada ja ise eluga toime tulla. Antiloopide pargis oli ka suurel hulgal elevante, hobusid, kaelkirjakuid ja mõistagi antiloope. Kõigi nende loomadega pakuti turistidele erinevaid teenuseid. Näiteks oli võimalik elevandiga koos ujuma minna, lõvidega jalutada, lõvipoegi imetada ja hoburakendiga safarit nautida. Igasuguseid teenuseid oli hulgaliselt, aga kuna viibisime Antiloopide pargis vähem kui ööpäeva, saime nendest osa vaid osaliselt.

Jalutuskäik lõvidega oli tõeliselt huvitav kogemus. Ehki lõvid olid inimeste läheduses kasvanud, valmistati neid ette looduserüppe tagasi minekuks ja seega olid nende meeled igasuguse võimaliku liikuva ja söödava suhtes erksad. Jalutuskäigu jooksul märkasid lõvid kaelkirjakut ja võtsid kohe jahiasendi sisse. Õnneks nad kaelkirjakust jagu ei saanud. Ka jalutajaid hoiatati, et lõvi ei ole kass – seega on võib lõvipoolne rünnak alati olla võimalik. Liikuda tuli grupis, sest lõvi jahib alati karja nõrgemat liiget. Kummardada ei tohtinud, sest lõvile tundub kummarduv inimene justkui metsloom. Lõvi taltsutamiseks anti igale jalutajale kepp, millega võis ülemeelikule lõvile silmade vahele näidata ja käsklusi jagada, aga samas aitas lõvi taltsutamiseks ka mõne rohukõrre krõbistamine, mis lõvi tähelepanu uuele ja huvitavale juhtis. Jalutuskäik lõvidega oli kahtlemata põnev kogemus, mida soovitaksin kõigile.

Järgmisel päeval sõitsime edasi Zimbabwe linna nimega Masvingo. Kuna tegemist oli pühapäevaga, siis linn oli suhteliselt välja surnud. Mudasel keskväljakul oli siiski hulk nokastanud noori, kes valgete rändurite saabudes kohe tutvust sobitada soovisid. Kuna noored olid suhteliselt agressiivsed ja pealetükkivad, siis suhtlesime nendega vaid põgusalt, tegime mõned ühisfotod ja suundusime linnaga tutvuma.

Masvingos leidsime Zimbabwe keeruka majandusliku olukorra kohta järjekordse tõendi. Linna keskse poe aknal oli silt, et poeröövid on viimasel ajal üsna tavalised ja olge ettevaatlikud, kui keegi teilt abi tuleb paluma, sest kui rahalist abi pakute, võite kõigest ilma jääda. Masvingo oli nüüd see tõeline Zimbabwe. Zimbabwe, mis oli pankrotis, kus olid suured sotsiaalsed probleemid ja mille elanikud ei teadnud, kuidas keerukast olukorrast välja tulla. Samas oli Masvingos aga ka positiivset. Jäime peatuma ühe kiriku juurde, millest kostis laulu ja käte plaksutamist. Kui lähemalt uurisime, siis toimusid kirikus pulmad.

Masvingost suundusime edasi Zimbabwe ühe kõige olulisema vaatamisväärsuse – Suure Zimbabwe varemete juurde. Suure Zimbabwe varemed on paik, kus Zimbabwe riik aastasadu tagasi alguse sai. Nagu öeldud, tähendab Zimbabwe kohalikus keeles kivihunnikut ja kui riigis ringi reisida, näeb atraktiivseid kivihunnikuid üpris tihti. Suur Zimbabwe tähendab aga suurt kivihunnikut ja seda ta oli! Suur Zimbabwe oli sisuliselt iidne kindlusrajatis, milles elas aastasadu tagasi Zimbabwe valitseja. Rajatisest on võetud mitmeid elemente üle ka Zimbabwe sümboolikaks. Näiteks oli kindlusrajatise viljatorn kujutatud Zimbabwe nüüdseks juba kehtetul rahal. Suure Zimbabwe varemetest leitud kuulsad seebikivi (soapstone) linnud on nähtaval kohalikus muuseumis, samas ilutseb linnu kujutis ka Zimbabwe lipul ja paljude erinevate Zimbabwe firmade logodel. Suure Zimbabwe varemed on kahtlemata põnev paik külastamiseks, aga see sõltub paljuski ka ränduri eelistustest – tegemist on ikkagi nö vana kindluse varemetega.

Õhtul, pärast Suure Zimbabwe varemete külastamist sattusin läheduses asuvas baaris suhtlema ka Belgia päritolu mehega, kelle nimeks oli Luc ning tema kauni kohaliku naisega. Luc oli neli ja pool aastat tagasi Zimbabwesse turismireisile tulnud, kohanud imeilusa kohaliku naisega, ning otsustanud Zimbabwesse elama asuda. Meie kohtumise ajal elas Luc koos naisega Zimbabwe pealinnas Harares ja tegeles kohaliku jalgpalliklubi juhtimisega, Suure Zimbabwe varemetele oli tuldud nädalavaheust veetma. Rääkisime Luci ja tema naisega pikalt Zimbabwe elust, aga kõige huvitavamaks oli vast Luc-i vanglakogemus.

Luc oli Zimbabwe eeluurimisvanglas istunud juba kahel korral. Esimesel korral olevat ta Harare vanglasse viidud, sest ta ei olnud nõus jalgpalliklubile eraldatud miljonitest Zimbabwe poliitikutele korruptiivset eraldist tegema. Süüdistust nagu otseselt polnudki, mees võeti Harare linnatänaval kinni ja viidi reede pärastlõunal Harare vanglasse. Kuna ta aga aru ei saanud, mis oli kinni võtmise põhjuseks, siis ootas ta esmaspäeval toimuma pidavat kohtuprotsessi. Esmaspäeval toimunud kohtuprotsessil leiti, et tema kinnipidamiseks puudus alus ja ta vabastati. Teisel korral, aasta hiljem, viisid Zimbabwe politseijõud ta jällegi Harare vanglasse. Kuna ta aga esimesel korral saadud vanglakogemust enam nautida ei soovinud, siis otsustas tasuda 1500 Ameerika dollarit vangivalvuritele, et nad ta vanglast vabastaksid. Nii läkski. Luc vabanes vanglast pärast altkäemaksu tasumist juba samal päeval. Harare vanglast rääkis ta aga seda, et kuna vangla külastamiseks on seatud piirangud, siis tuleb toidu, riiete ja muu vanglasse viimisel loovutada raha ikkagi ka vangivalvuritele. Enamik eeluurimisvanglas olnud rahvast väljastpoolt pakke ei saanud ja seega ei olnud neil ei sooje riideid ega ka midagi süüa. Luc ja mitmed teised vangid, kellele väljastpoolt süüa ja riideid toodi, jagasid neid ka teiste vangidega, sest osa vangidest polnud juba päevi midagi söönud.

Zimbabwe on tänaseks suures osas vabanenud valgenahalisest elanikkonnast. Öeldakse, et Zimbabwes on nüüd rohkem elevante, kui valgeid. Valged on olnud aga väga olulised Zimbabwe majandusele, sest nii Zimbabwes kui ka paljudes teistes Sahara taguse Aafrika riikides on just kohalikud valged need, kes on suutnud ärisid ja organisatsioone juhtida ning oma tooteid ja teenuseid eksportida. Ka baar, kus me Luc-ga kohtusime, kuulus valgele omanikule, samas olid töötajateks mustanahalised zimbabwelased. Sellist vaatepilti kohtas lõuna pool Aafrikas igal pool. Arutlesime omavahel, miks valged Aafrikas nii edukad on ja oskasime välja pakkuda kaks võimalikku varianti. Esiteks, valgetel Aafriklastel on enamast tunduvalt parem haridus kui mustadel Aafriklastel, teiseks, suudavad valged Aafriklased struktureerida tooteid ja teenuseid selliselt, et nende suhtes tekib usaldusväärsus – valgel inimesel on teise valge inimesega tunduvalt lihtsam äri teha, sest ainuüksi valge nahk ning käitumismaneerid tekitavad teises valges inimeses usaldust. Paraku ei ole Robert Mugabe osanud sellisest võimalusest aru saada ja nii leiabki valgeid zimbabwelasi kõikjalt väljastpoolt Zimbabwet - olgu see siis Sambia, Botswana, Mosambiik või Lõuna Aafrika Vabariik.

Zimbabwe on aga vaatamata kõigele endiselt väga kaunis riik. Zimbabwe - ehki pankrotis, on majanduslanguse põhjast Ameerika dollari riiklikuks valuutaks kehtestamisega üle saanud. Zimbabwe teed, kommunikatsioonid, majad ja turismirajatised on endiselt tasemel, aga paraku halveneb kõik aegamööda, sest raha toovaid turiste ja välisinvestoreid riigis peaaegu ei ole. Zimbabwe elanikud on aga endiselt rõõmsameelsed, vaatavad positiivselt tulevikku ja loodavad kõige paremat.

Tõnu Pihelgas
Reisifotod: http://nagi.ee/photos/tonureisid/sets/

Aafrikat avastamas...

2009-12-20T09:30:00.003+02:00

2009. aasta esimesel poolel reisisin 5 kuud maad mööda Kairost Kaplinna, seejärel lendasin Madagaskarile ning rändasin seal veel kaks nädalat. Teele jäi 15 riiki: Egiptus, Sudaan, Etioopia, Keenia, Tansaania, Malawi, Sambia, Zimbabwe, Botswana, Namiibia, Mosambiik, Svaasimaa, Lesotho, Lõuna Aafrika Vabariik ja Madagaskar.

Reisi mõte tekkis mul 2004. – 2005. aastal toimunud Keenia ja Tansaania reisil. Reisi ideele pani oma tugeva panuse Michael Palini 1991. aasta dokumentaalsari „Pole to Pole” kus Michael Palin rändas põhjapooluselt lõunapoolusele läbides ka marsruudi Kairost Kaplinna. Konkreetset reisiplaani asusin ette valmistama 2007. aasta alguses. Reisiplaani valmistasin ette selliselt, et ostsin mitmeid Aafrika teemalisi raamatuid ja filme ning asusin neid siis lugema ja vaatama. Alustasin ka reisiks raha kogumist.

2008. aastal oli mul enam-vähem selge, milliste kulutustega tuleb arvestada, samuti oli mul olemas enamik kaasa võetavast matkavarustusest. Kuna olin ka varasematel aegadel seljakotireisidel käinud, siis oli mul enamik reisivarustusest olemas. Osta tuli vaid uus fotokaamera ja nagu hilisemates aruteludes teiste ränduritega selgus ka sülearvuti. Algselt plaanitud reisile kaasa võetava varustuse nimekirja leiate: http://tonupihelgas.blogspot.com/2008_09_01_archive.html

Nagu öeldud oli mul nimekirjas toodule lisaks kaasas ka väike sülearvuti, kaasa võtsin ka mägimatka riided, matkajope, matkakepid, rahavöö asendas salatasku. Aafrika kaarte mul kaasas ei olnud, küll oli kaasas võetud GPS. Kogu kaasas olnud varustusest ei kasutanud ma kordagi moskiitovõrku (see oli igal pool, kus vaja, juba olemas), samuti ei kasutanud ma kordagi kaasa võetud toidunõusid va. matkakruusi, müts varastati esimesel reisipäeval Sharmis, selle asemel kandsin vajadusel Sahara turbanit. GPS-i kasutasin kogu reisi jooksul ühe korra, mobiiltelefoni vähem kui kümnel korral, satelliittelefoni kaasas ei olnud. Varustust täiendasin jooksvalt riiete osas, sest kaasa võetud kallid matkariided ei pidanud sellisele rännakule vastu, samuti ostsin Kaplinnast uue väikse seljakoti ja Madagaskari Lonely Planeti, kaasa võetud väike seljakott oli samuti reisi jooksul „otsad andnud”.

Kui 2008. aasta alguses üritasin reisile kaasa leida ka teisi rändureid, et omapäi seljakotiga Kairost Kaplinna reisida, siis ühel hetkel oli selge, et kedagi kaasa leida ei õnnestu ja ainukeseks variandiks reisida on kasutades selleks „overland safari” reisikorraldaja teenust. Pidin reisikorraldaja teenuse hankima, sest: 1. see tagas reisil turvalisuse – grupi inimeste ründamine on keerukam, samas on grupiga koostöös lihtsam turvateenust osta või grupiga kurjategijale vastu hakata. 2. soovisin, et reis mahuks ära 6 kuu piiresse – pikemaks polnud mul võimalik ära minna. Oma sõiduvahendiga ja mitte vaid kohalikule transpordile lootma jäädes oli see võimalik. Tagantjärele võib öelda, et ise reisimisel on kindlalt eeliseid – ei sõltu grupist. Paljudes kohtades oleks tahtnud veokast maha jääda ja nädala või paar kohal olla, paraku ei olnud see aga võimalik. Positiivseks küljeks oli aga see, et sellisel viisil organiseeritud reisil nägi võrreldamatult rohkem, kui ise reisides oleks näinud. Sisuliselt oli meil iga päev mõni uus sündmus, vaatamisväärsus või matk käsil – ja nii viis kuud järjest...

Dragoman Overlandi teenuse kasutamise otsustasin põhjendusel, et Belgia firma www.connections.be töötajad kellelt ma alati soodsaid lennupileteid, hotelle ja rendiauto teenust ostnud olen, ütlesid, et Kairost Kaplinna reisimist pakuvad väga vähesed firmad (paljud ei taha läbi Sudaani reise korraldada), aga Dragoman Overland on üks kes sellist reisimise viisi pakub ja nemad isiklikult on Dragomaniga väiksemaid reise teinud ning pakutavaga väga rahule jäänud.

Reis toimus Põhja Aafrikas väikeste eranditega Niiluse jõe lähistel. Reisi alustasime Kairost 5. jaanuaril 2009, Egiptuses külastasime Giza püramiide, Egiptuse läänekõrbe (valget kõrbe), ning tutvusime Luxori ja Aswani vaatamisväärsustega. Kõige üllatavamaks Egiptuses külastatud paigaks pean aga valget kõrbe. Valge kõrb oli kui lume ja jääga kaetud kruusakõrb, lund ja jääd seal aga loomulikult ei olnud - oli vaid valge liiv, millest tuul igasuguseid moodustusi oli teinud.
Foto valge kõrbe moodustistest:

Sudaani, Wadi Halfasse, saabusime laevaga Egiptusest Aswanist 2009. aasta jaanuari keskel. Sudaanis külastasime lisaks Wadi Halfale veel Wawa küla lähedal asuvat templit, Niiluse äärset Wawa küla iseloomustasid miljonid väikesed sääsed, kellel meeldis eriti päikesevalguse käes oma ohvreid rünnata. Külastasime ka paiku nimega Dongola, Karima (seal asuvad Sudaani püramiidid), Atbuja, Meroe ja tutvusime Sudaani pealinna Khartoumi vaatamisväärsustega. Kõige uskumatumaks kogemuseks pean ma aga Khartoumi kesksel surnuaial toimunud usupüha tseremooniat „Whirling Dervishes”, mille käigus kohalik islami ususekt laulis ja tantsis oma esivanemate hingedele, olles ise sealjuures tohutult õnnelikud.
Foto õnnelikust usupühalisest „Whirling Dervishes” tseremoonial, hea tuju tõstmiseks oli jätnud mulje, et tal on nool peast läbi lastud:

Etioopiasse saabusime päris veebruari alguses. Kuna Etioopias veetsime kokku 36 päeva ja päevad olid sama sisukad, kui Egiptuses ja Sudaanis, siis vaatamisväärseid paiku, jalgsi- ja ratsamatku toimus hulgaliselt. Kõige meeldejäävamateks paikadeks Etioopias olid Gondari linn Sudaani piiri lähedal, kus aastasadu tagasi asetses Etioopia pealinn. Kuna Etioopias elab sama palju inimesi kui Saksamaal, siis oli hea vahepeal Simieni ja Bale mägede rahvusparkides suhtelist üksindust nautida. Etioopia vaatamisväärsematest linnadest tuleks kindlasti ära märkida endise pealinna Axum-i, nn usupealinna Lalibela, maalilise Tana järve ääres paikneva linna Bahir Dar ning kahtlemata Etioopia nii kultuurilise kui ka rahalise rikkuse keskuseks oleva Addis Ababa. Kõige muljetavaldavamaks paigaks Etioopias oli aga Etioopia lõunaosas paiknev Omo org. Omo orus elavad Etioopia põliselanikud, kes tänaseni traditsiooniliselt maalitud ja riides käivad, oma esiisade keelt räägivad ning traditsioonilistes mudahüttides elavad. Ainukeseks uuenduseks on asjaolu, et pea igal meesoost põliselanikul ripub kaelas automaatrelv AK 47.
Foto Mursi tribe naisest ja tema väikesest pojast:

Keeniasse saabusime Moyale piiripunkti kaudu 10. märtsil 2009. Esimeseks katsumuseks Keenias tuli läbida „bandiitide tee” Moyalest Keenia põhjaosas paiknevasse linna nimega Marsabit. Bandiitide teeks kutsus Paul Theroux nimetatud teelõiku oma raamatus „Dark Star Safari” põhjendusel, et Keenia põhjaosa poolkõrbes asuvas põõsastikus varitsevad möödasõitjaid Somaalia päritolu hambuni relvastatud röövlid. Omaltpoolt pean ütlema, et teeolud nimetatud teelõigul olid kohutavad. Läbisime teelõigu Keenia politsei relvastatud eskorti kasutades. Keenias ööbisime Samburu põliselanike külas, veetsime aega Mt. Keenia jalamil, külastasime Samburu, Nakuru järve ja Naivasha järve rahvusparke ning andsime oma tööpanuse GilGil-i põhikooli klassiruumi värvimisse. Rahaliselt panustasime nii GilGil põhikooli kui ka lastekodu tegevusse, mida samuti külastasime. Kõige meeldivamaks pean aga viiepäevast puhkust India ookeani äärsel Diani rannal Mombasa linna läheduses. Puhkus pärast pea kolmekuust reisimist oli igati abiks ja aitas koguda nii energiat kui vaimu edasisteks rännakuteks.
Foto India Ookeani kaldal Mombasa lähedal asuvalt Diani rannalt:

Tansaania tervitas meid märtsikuu viimastel päevadel päikseloojang Victoria järvele. Tansaanias külastasime peamiselt turistidele tuntud paiku nagu näiteks Serengeti rahvusparki, kus meile avanes vaade korraga mitmesajale tuhandele gnuule, kes valmistusid iga-aastaseks suureks migratsiooniks Serengeti rahvuspargi põhjatipuks, aga juba Keenias asuvasse Masai Mara rahvusparki. Tansaanias külastasime ka turistisõbralikku Zanzibari saart, puhkasime paar päeva Dar Es Salaami lähedal asuval rannal ja veetsime päevakese Arusha vaatamisväärsustega tutvudes. Kõige kummalisem paik Tansaanias on aga minu arvates Serengeti rahvuspargist läänes asuv NgoroNgoro kraater. NgoroNgoro kraater on oma maaalalt väike, aga tänu suurepärasele elukeskkonnale on sinna kogunenud suurel hulgal kõikvõimalikke Aafrika loomi.
Foto NgoroNgoro kraatris asuvas järves suplevast jõehobust:

Malawi tekitas minus ootusi, kui üks Aafrika kõige vaesem riik. Selgus, et nii see ei olnud. Ehki rikas Malawi just ei olnud, oli inimestel kõik eluks vajalik sellegipoolest olemas. Malwit kattis tasemel autoteede võrgustik, suur osa söögist tuli Malawi järvest või selle äärtel asuvatelt põldudelt. Kuna meie reisil ei olnud plaanitud pikalt Malawisse peatuma jääda, siis kasutasime ühe reisikaaslasega võimalust tegime kuulsa laevareisi Malawi järvel. Samasuguse laevareisi, sama laevaga ja samuti „esimese klassi” reisijana tegi 1991. aastal läbi ka Michael Palin. Esimese klassi reisijaks staatus tagas ööbimiskoha laeva kõige ülemisel välistekil. Madrats tuli eraldi juurde üürida...

Fotol Malawi järvel president Bingut toetavat valimiskampaaniat tegev Malawi naine, riietatuna president Bingu näopildiga kleiti:

Aprilli keskpaigaks jõudsime Sambias asuvasse Lõuna Luangwa rahvusparki, mis oma loodusliku ilu poolest paljud eelnevalt külastatud rahvuspargid kaugele maha jättis. Rahvuspargi looduslikul ilul oli aga ka oma varjukülg - põõsastiku ja puude tagant oli väga keerukas loomi näha, ehki loomi oli pargis küllaga. Sambias korraldasime lisaks safarile Lõuna Luangwa rahvuspargis ka mitmepäevase kanuumatka krokodillidest ja jõehobudest kubiseval Zambezi jõel. Teel Zimbabwesse tutvusime ka Victoria joa äärse Livingstone linnaga. Kõige põnevamaks Sambias pean aga Sambia küla ja kooli külastamist. Ehki Sambia küla ja kooli jaoks oli meie külaskäik lihtne äriprojekt, oli Sambia külaelu traditsiooniline ja ehe.
Fotol ühispilt Sambia külas elavate lastega:

Zimbabwet külastasime kahel korral. Esimesel korral külastasime Victoria joa äärset Zimbabwe linna Vic Falls, sõitsime Victoria joa kohal helikopteriga ja vaatasime Victoria juga Mosi-oa-Tunya rahvuspargist. Külastasime ka Aafrika ühte suuremat - Hwange rahvusparki, kus turiste Zimbabwe keeruka poliitilise olukorra tõttu ei olnud. Teisel korral külastasime Matobo rahvusparki, kus lisaks bushmanide koopiamaalingutele ja Zimbabwe hõimupealikuga pildistatud ühisfotole, jalutasime ka metsikute ninasarvikutega. Jalutasime koos lõvidega Antiloopide pargis ning tutvusime Suure Zimbabwe varemetega (Great Zimbabwe ruins). Kõige põnevamaks pean päeva koos suurpärase valge Zimbabwe giidi Ian Harmeriga, kes oli mõnda aega koos bushmanidega elanud ja teadis kõike ninasarvikute elust.
Fotol näide sellest, kui suur sõber saab olla lõviga (Antiloopide park Zimbabwes):

Ka Botswanas käisime kahel korral. Esimesel korral sõitsime laevaga Chobe jõele päikeseloojangut vaatama. Kuna Chobe jõgi piirneb Chobe rahvuspargiga, siis avanes hulgaliselt vaateid Aafrika lindudele, loomadele ja isegi põlevale jõehobule. Teisel korral külastasime Botswanas asuvat maailma suurimat maismaa deltat - Okavango Delta. Suur ja lai Okivango jõgi suubub delta kaudu Kalahari kõrbe. Okivango deltas elab väga palju erinevaid linnu ja loomaliike, kes siis vastavalt vee tõusu või langusele oma elukohta nihutavad.
Foto päikeseloojangust Okivango Deltas:

Namiibiasse jõudsime maipühadeks. Namiibias viibisime vaid paar päeva ja külastasime vaid Caprivi maakitsuses asuvat Ngepi kämpingut ning selle läheduses asuvat Ngepi küla. Ngepi kämping on märkimisväärne sellepoolest, et kunstitunnetusega kämpingu omanikud on sinna ehitanud kümneid erinevaid stiilseid tualette ja dushiruume. Meelde jäi looduslähedane Adama ja Eeva tualettruum ning kõrgustesse püüdlev kosmoselaeva kujuline tualett. Oli ka duširuume, tualettruume ja kämpingumaju, millelt avanes vaade läheduses asuvale Okivango jõele. Namiibia küla oli aga erinev kõigist eelnevatest küladest selle poolest, et külaelanike majad olid piiratud personaalse hooviga. Kui Eestis asuvad majas toad, siis Namiibias oli maja nö aed ja tubadeks olid nö erinevad mudahütid.
Fotol olen koos Ngepi küla külavanemaga, taustal paistab külapood:

Mosambiiki saabusime pärast teistkordset Zimbabwe külastust maikuu keskel. Mosambiigis purjetasime iidses purjeka - dhowga Bazaruto arhipelaagi ümbruses, kus päevitasime Magarugue saare randadel ning snorgeldasime sama saare koralliriifi tuhandete kalade vahel. Mosambiigis külastasime ka Morrongulo troopilist paradiisi ja tutvusime pealinna Maputo vaatamisväärsustega. Morrongulo troopiline paradiis on kookospalmidega palistatud puutumata India ookeani äärne rand, kus asub liivarand ja veetemperatuur meeldivalt +27 C. Maputo olulisemaks maamärgiks on aga Gustave Eiffeli poolt rajatud raudteejaam, millel on arhitektuuriliselt sarnasusi Talvepaleega St. Peterburis.
Fotol Mosambiigi naine Morrongulo rannalt kalu koju viimas:

Mlilwanesse Svaasimaal saabusime mai teisel poolel. Svaasimaal viibisime vaid paar päeva, aga sellele vaatamata oli Mlilwane rahvuspark oma loodusläheduse poolest selleks parim paik. Svaasimaal matkasime mõne tunni taguse jalutuskäigu tulemusena mäe otsa, mida kohalikud varasematel aegadel süüdimõistetud kurjategijate hukkamise kohana kasutasid. Süüdimõistetud heideti mäeotsast lihtsalt alla. Kuna Mlilwane on väga loomasõbralik rahvuspark, siis õnnestus meil ka lähemalt kohtuda antiloopide, tüügassigade ja sebradega.
Fotol sõpruskohtumine antiloobiga:

Malealeasse Lesothos jõudsime Lõuna Aafrika Vabariigi kaudu mõned päevad pärast Mlilwane külastamist. Malealea on looduslikult ääretult kaunis kohalik mägikuurort, mille peamiseks tõmbenumbriks on mägimatkad ponidel. Malealea lodge oli kohalike suurim tööandja ja turismiarendaja. Meile tutvustati kohalikku külaelu, kooli, lasteaeda, käsitöökeskust ja muuseumi. Õhtuti esinesid Malealea lodgest kohalikest elanikest koosnev ansambel ja laulukoor. Heaks kogemuseks oli aga Malealea suurim atraktsioon – mägimatk ponidel, mis viis meid Shveitsi sarnasele maastikule ja mille käigus kohtusime kohalike lambakarjustega ning tipnes piknikuga kauni kose ääres.
Fotol Lesotho lambakarjus koos oma koertega:

Ka Lõuna Aafrika Vabariigis rändasime kahel korral. Esimesel korral ainult põgusalt, olles teel Svaasimaalt Lesothosse külastasime Zulu sõjatannert Dundee linna lähistel. Teisel korral pidutsesime Aliwal Northi kohalike mustanahaliste ööklubis, korraldasime safari Addo Elevantide reservis, osa meie seltskonnast hüppas maailma kõrgeimat bungi hüpet Tsitsikamma rahvuspargis, osalesime fotosessioonil Aafriika kõige lõunapoolsemas punktis, käisime Stellenboschi ümbruses veinituuril ja tutvusime Kaplinna arvukate vaatamisväärsustega. Kõige huvitavamaks pean veinituuri Stellenboschis, sest kui arvestada Lõuna Aafrika üldise elatustasemega, siis Stellenbosch kui Lõuna Aafrika veinide keskus näeb oma arengutasemelt välja nagu Luksemburg. Ka loodus on Stellenboschi ümbruses märkimisväärselt kena.
Foto Setellenboschis Dieu Donne veinimõisa hoovist:

Madagaskarile reisisin üksinda pärast grupireisi jõudmist Kaplinna. Antananarivosse Madagaskaril lendasin Johannesburgist, kuhu sõitsiin Kaplinnast öörongiga. Lisaks Antananarivole külastasin Madagaskari lääneosa, kus elavad Sakalava inimesed. Kohati jäi Lääne-Madagaskaril rännates tunne, et inimesed elavad seal veel keskajas. Elati õlgedest ehitatud majades, teede võrgustik kas puudus üldse või oli ääretult ebakvaliteetne. Looduslikult oli Madagaskar kena. Madagaskarile omased ürgsed baobab puud ja samuti ainult Madagaskarile omased pesukaru taolised loomad lemurid, olid hästi säilinud, samuti oli Madagaskaril hulgaliselt linnu ja taimeliike ning uhkeid looduslikke vaatamisväärsusi nagu kosed, koopad ja Unesco poolt kaitstud omapärane lubjakivi moodustis Tsingy de Bemaraha. Omaltpoolt pidasin kõige üllatavamaks kohalike inimeste kalapüügiharjumust. Nimelt püüti Madagaskaril kala võrguga ka riisipõllu äärsest kraavist.
Fotol tutvustab Sakalava naine mulle värskelt riisipõlluäärsest kraavist püütud kala:

Kui reisi üldistavalt kommenteerida, siis mulle kõige rohkem meeldivateks riikideks olid Keenia ja Mosambiik. Keenias olen ma ka varem käinud ja see oli ka üheks põhjuseks, miks soovisin sellise pika reisi ette võtta. Mosambiik oli aga ilmselt kõige ilusam riik nendest viieteistkümnest, mida külastatud sai. Mosambiik oma uhke looduse, paraja arengutaseme (st. ei ole liiga vaene ja ei ole ka liiga üle arendatud) on väga meeldiv reisisihtkoht, kuhu sooviksin kindlasti tagasi minna. Kõige sõbralikumad ja meeldivamad inimesed elasid jällegi Malawis, Sudaanis ja Madagaskaril. Sudaanis ja Madagaskaril võis selle põhjuseks olla vähene turistide arv, aga Malawi inimesed olid siiralt nii rõõmsameelsed, avatud ja abivalmid, et sellega oli suisa raske harjuda – seda eriti peale meie poolt kogetut Etioopias.
Kui reisi rahalist poolt kommenteerida, siis tuleb öelda, et pidasin kogu reisi jooksul oma kulude osas täpset arvestust. Kuna reis kestis kuus kuud, siis pidin oma piiratud rahaliste vahenditega reisi jooksul hakkama saama, sest samal ajal ju sissetulekuid ei olnud.
Reisi kuludest annab ülevaate järgmine tabel:
Kairost Kaplinna ja Madagaskarile 2009. reisikulude ülevaade

Kululiik EEK EUR
Reisi maksumus 83 539,75 EEK või 5 339,16 EUR
Kitty (grupi ühiskassa) 29 362,42 EEK või 1 876,60 EUR
Viisad 14 053,09 EEK või 898,16 EUR
Vaktsineerimine 1 510,99 EEK või 96,57 EUR
Reisi eel kaasa ostetud kaubad 2 993,48 EEK või 191,32 EUR
Lennupiletid ja transfeerid 20 104,62 EEK või 1 284,92 EUR
Reisikindlustus 4 224,58 EEK või 270,00 EUR
Isiklikud kulud 55 407,29 EEK või 3 541,17 EUR
Reisikulud kokku 211 196,23 EEK või 13 497,90 EUR

Selgituseks:
Reisi maksumuse summa tuli Dragoman Overlandile kui reisikorraldajale enne reisi algust üle kanda, see sisaldas veokat (koos kõikide vajalike dokumentide ja kütusega), köögitehnikat, telke, veoka juhi teenust ja reisisaatja teenust. Reisisaatja ise oli ka teiseks veoka juhiks. Alates Nairobist oli meie päralt ka Keeniast pärit kokk, ka tema töötasu oli arvestatud reisimaksumuse hulka.
Kitty ehk nn grupi ühiskassa oli ühe kaasreisija poolt hallatav fond, millest tasuti grupi toitlustamise (va. restoran), ööbimise (hotellid, kämpingud), grupi ühiste sissepääsude eest loodusparkidesse, muuseumidesse, safaritele, jne. Lisaks eelpool nimetatule tehti ühiskassast annetusi ka erinevatele koolidele, lasteaedadele ja lastekodudele, mida me reisi jooksul külastasime.

Reisi jooksul tuli 15 riigi külastamiseks hankida 14 viisat. Tabelis toodud viisade maksumus sisaldab ka kõrvalkulusid. Näiteks tuli märkimisväärne summa tasuda Sudaanis asuvale firmale, kes meid Sudaani külla kutsuks ja võimude ees nö vastutaks, et me ikka Sudaanist ära kah läheksime. Sudaanis tuli samuti tasuda politseis registreerimise tasu. Viisanõue oli Eesti kodanikul järgmistes riikides: Egiptus, Sudaan, Etioopia, Keenia, Tansaania, Malawi, Sambia, Zimbabwe, Botswana (nüüd viisavaba), Namiibia, Mosambiik, Lesotho (ehki piiril imestati, et mis see viisa on), Lõuna Aafrika Vabariik ja Madagaskar (viisa oli tasuta).

Vaktsineerimine sai tehtud enne reisi Brüsselis
Tabelis toodud rida „reisi eel kaasa ostetud kaubad” tähendab seda, et need ei olnud seljakott, magamiskott, jne vaid ainult reisil kuluvad kaubad nagu kaasa ostetud ravimid, päikesekreem, passipildid, jne.

Lennupiletite ja transfeeride all mõtlen lennupiletid suunal: Tallinn – London, London - Sharm-El-Sheikh, Johannesburg Antananarivo (Madagaskar) - Johannesburg, ning lend tagasi Eestisse suunal Johannesburg – Doha – London – Kopenhaagen - Tallinn. Transfeeride all mõtlen lennuväljade vahelist transporti sh. öörongi Kaplinnast Johannesburgi.

Reisikindlustuse ostsin Belgiast ja see oli mõeldud just minu poolt valitud reisimise viisi tarbeks: www.protections.be
Isiklikud kulud sisaldasid kõike muud so. täiendavad safarid, täiendavad sissepääsud muuseumidesse, õhtusöögid restoranides, Eestisse kaasa ostetud kingitused, söögid, joogid, maiustused, reisil riiete pesu ja parandus, interneti teenuste kasutamine, juhtide ja kohalike giidide dipid - seega igasugused võimalikud reisikulud.
Kogu reisi maksumus kujunes 211,196 EEK-i, ehk umbes umb. 1170.- EEK-i päevas, aga arvestada tuleb sellega, et reis kestis kuus kuud ja samal ajal näiteks Eestis elades oleksid samuti kulud olnud, mida mul aga reisil olles ei olnud.

Reis oli kogemuste, emotsioonide ja läbielamiste poolest kõige suurem ettevõtmine, mis ma siiani ette olen võtnud. Jäin reisiga üldkokkuvõttes rahule ja vaatan tulevikku, et tulevikus midagi sarnast või isegi suuremat ette võtta. Eelistatult ma järgmisel korral overland safari firma abil ei reisi, vaid leiaks häid reisikaaslasi või reisiks päris omapäi.

Tõnu Pihelgas
E-mail: tonu.pihelgas(ät)gmail.com
Reisifotod: http://nagi.ee/photos/tonureisid/sets

Kaardilt leiate ülevaate, kus reisil käidud ja kuhu sooviksin reisima minna

2009-11-28T16:10:00.002+02:00

Eesti Matkaliit valis tõukeratturite matkajuhi aasta matkajaks

2009-11-23T00:36:00.005+02:00

Mina sain kolmanda koha :)

Vaata lugu ajalehest Meie Maa "Eesti Matkaliit valis tõukeratturite matkajuhi aasta matkajaks" http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=32657

Suured tänud!

2009-10-27T11:23:00.001+02:00

Suured tänud kõigile, kes te minu Aafrika reisi esitlust Rahvusraamatukokku vaatama tulite! Uskumatu oli see, et sadu inimesi kohale tuli ja kõik nii kenasti kulges :) Tänud ka teile, kes te esitlust Interneti teel vaatasite!

Esinen 26.10.2009 - 18:00 - 20:00 reisijuttudega Rahvusraamatukogus

2009-10-24T06:28:00.001+02:00

Loodusõhtud Rahvusraamatukogus

Aeg: 26.10.2009 - 18:00 - 20:00

Kairost Kaplinna ja Madagaskarile – Tõnu Pihelgase ja Robert Jürjendali õhtu

Sel aastal rändas Tõnu Pihelgas 5 kuud veokaga Kairost Egiptuses Kaplinna Lõuna Aafrika Vabariigis ning seejärel veel kaks nädalat Madagaskaril. Tema teele jäid järgmised riigid: Egiptus, Sudaan, Etioopia, Keenia, Tansaania, Malawi, Sambia, Zimbabwe, Botswana, Namiibia, Mosambiik, Svaasimaa, Lesotho, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Madagaskar. Ta külastas mitmeid põnevaid Aafrika rahvusparke: Simieni ja Bale mägede rahvuspargid Etioopias, Samburu, Nakuru, Naivasha rahvuspargid Keenias; Serengeti rahvuspark ja NgoroNgoro kraater Tansaanias; Lõuna Luwangwa rahvuspark Sambias; Hawange ja Matobo rahvuspargid Zimbabwes; Chobe rahvuspark ja Okavango delta Botswanas, Mlilwane rahvuspark Svaasimaal; Malealea Lesothos; Titsikamma ja Addo rahvuspargid Lõuna Aafrika Vabariigis; Tsingi rahvuspark ja kuulus Avenue du Baobabs Madagaskaril. Kuulame muljeid ning vaatame pikka pildikava. Õhtut toetab hea muusikaga Robert Jürjendal.

Loodusõhtut saab jälgida ka internetist aadressilt:

mms://tv.eenet.ee/looduseomnibuss

Hind õpilastele, tudengitele ja pensionäridele 10.-, täiskasvanutele 25.- krooni

Info www.looduseomnibuss.ee

Sisestatud: 23.10.09

Reisifotod 2009. aasta reisilt Kairost Kaplinna ja Madagaskarile

2009-10-10T14:16:00.001+02:00

Lisasin hetk tagasi nagi.ee keskkonda http://nagi.ee/photos/tonureisid/sets/231277/ „parimate fotode” kataloogi, kust leiate valiku kõige paremaid Aafrika reisil pildistatud fotosid ja lisaks ka fotod, mis kajastavad kronoloogilises järjestuses reisi käiku. (NB! Kuna „parimaid” reisifotosid on umbes 1300, siis on neid kõige lihtsam vaadata, kui valite konkreetse fotode kataloogi lehe ülevalt servast „slaidivaade”, määrate mitu sekundit ühte fotot näidatakse ja seejärel „start”.)

Pea kõik minu reisifotod leiate järgmiselt aadressilt: http://nagi.ee/photos/tonureisid/sets/

Aafrikat avastamas

2009-10-03T08:14:00.003+02:00

Aafrikat Avastamas

View more presentations from tonupihelgas.

Waterfall, Madagascar, 12.06.2009

2009-06-17T19:08:00.000+03:00

Kosk Madagaskaril, 12.06.2009

Local transport in Madagacar, 13.06.2009

2009-06-17T19:04:00.000+03:00

Kohalik trnasport, Madagaskar, 13.06.2009

Fishing in Madagascar, 13.06.2009

2009-06-17T18:59:00.000+03:00

Kalapüük toimub Madagaskaril ka riisipõllu äärsest kraavist, 13.06.2009

Tõnu in Madagascar, 16.06.2009

2009-06-17T18:54:00.000+03:00

Tõnu Madagaskaril, 16.06.2009

Preparing the dinner, Mdagascar, 16.06.2009

2009-06-17T18:52:00.000+03:00

Õhtusööki valmistamas, Madagaskar, 16.06.2009

Lemur in Madagascar, 15.06.2009

2009-06-17T18:50:00.000+03:00

Madagaskari lemur, 15.06.2009

Tsingy NP in Madagascar, 15.06.2009

2009-06-17T18:46:00.000+03:00

Tsingy rahvuspark Madagaskaril 15.06.2009

Tsingy in Madagascar, 15.06.2009

2009-06-17T18:37:00.000+03:00

Tsingy rahvuspargis, Madagaskaril 15.06.2009

Madagascar, lemur, 15.06.2009

2009-06-17T18:18:00.001+03:00

Ainult Madagaskarile omane lemur, 15.06.2009

Madagascar, 16.06.2009

2009-06-17T18:08:00.000+03:00

Madagaskaril, 16.06.2009

Madagascar, 16.06.2009

2009-06-17T18:02:00.000+03:00

Madagaskar, 16.06.2009

Nearby Antsirabe, Madagascar, 9.06.2009

2009-06-09T17:47:00.002+03:00

Antsirabe ümbruses asuvad põllud, mis tavaliselt küll riisi kannavad, aga praegusel hooajal on rohke õllelinnase päralt, Madagascar, 9.06.2009

Local transport, Antsirabe, Madagascar, 9.06.2009

2009-06-09T17:43:00.001+03:00

Kohalik transport, Madagaskar, 9.06.2009

New discoveries by bike, Madagascar, 9.06.2009

2009-06-09T17:36:00.000+03:00

Uued avastused jalgrattal, Madagaskar, 9.06.2009

Antsirabe, Madagascar, 9.06.2009

2009-06-09T17:31:00.000+03:00

Antsirabe, Madagaskar, 9.06.2009

Lac Tritriva, Madagascar, 9.06.2009

2009-06-09T17:28:00.000+03:00

Tritriva kraatorjärv, Madagaskar, 9.06.2009

Local guide Lac Tritriva, Madagascar, 9.06.2009

2009-06-09T17:23:00.000+03:00

Kohalik giid Tritriva järve tutvustamas, Madagaskaril, 9.06.2009

Antsirabe, Madagascar 9.06.2009

2009-06-09T17:19:00.000+03:00

Antsirabe, Madagaskar, 9.06.2009

NgoroNgoro, Tanzania, 31.03.2009

2009-06-08T18:21:00.001+03:00

NgoroNgoro, Tansaania, 31.03.2009

NgoroNgoro, Tanzania 31.03.2009

2009-06-08T18:15:00.000+03:00

NgoroNgoro kraatri serval Tansaanias, 31.03.2009

Zanzibar, Tanzania 6.04.2009

2009-06-08T18:10:00.000+03:00

Zanzibaril, Tansaanias 6.04.2009

Welcome to Zanzibar, Tanzania 6.04.2009

2009-06-08T18:06:00.002+03:00

Tere tulemast Zanzibarile Tansaanias, 6.04.2009

Zanzibar, Tanzania, 6.04.2009

2009-06-08T17:59:00.001+03:00

Zanzibar, Tansaania, 6.04.2009

Zanzibar, Tanzania, 7.04.2009

2009-06-08T17:52:00.001+03:00

Zanzibar, Tansaania, 7.04.2009

Zanzibar, Tanzania 7.04.2009

2009-06-08T17:43:00.002+03:00

Zanzibar, Tansaania, 7.04.2009

Presidential campaign in Malawi, 13.04.2009

2009-06-08T17:36:00.001+03:00

Presidendi valimiskampaania Malawis 13.04.2009

On lake Malawi 13.04.2009

2009-06-08T17:28:00.001+03:00

Malawi järvel 13.04.2009

Lake Malawi, 13.04.2009

2009-06-08T17:21:00.001+03:00

Malawi järv, 13.04.2009

Transport on lake Malawi, 13.04.2009

2009-06-08T17:12:00.002+03:00

Transport Malawi järvel Malawis, 13.04.2009

Victoria Falls from helicopter, Zimbabwe, 26.04.2009

2009-06-08T17:07:00.001+03:00

Victoria juga helikopterist vaadatuna, Zimbabwe, 26.04.2009

With helicopter on Victoria Falls, Zimbabwe, 26.04.2009

2009-06-08T17:04:00.000+03:00

Helikopteriga Victoria juga keamas, Zimbabwes, 26.04.2009

On Zambezi river, Zambia 22.04.2009

2009-06-08T16:58:00.002+03:00

Zambezi jõel Sambias 22.04.2009

On Zambezi river, Zambia 21.04.2009

2009-06-08T16:54:00.001+03:00

Zambezi jõel, Sambias 21.04.2009

On Zambezi river, Zambia 21.04.2009

2009-06-08T16:47:00.000+03:00

Kanuumatk Zambezi jõel Sambias 21.04.2009

Namibian village kitchen, 1.05.2009

2009-06-08T16:44:00.000+03:00

Namiibia külaköök, 1.05.2009

Sunset in Okivanga Delta, Botswana 3.05.2009

2009-06-08T16:42:00.000+03:00

Päikeseloojang Okivanga deltas, Botswanas, 3.05.2009

Next morning in Okivanga Delta, Botswana 4.05.2009

2009-06-08T16:39:00.000+03:00

Seened järgmisel hommikul, pärast öist äikesetormi Okivanga delta, Botswana 4.05.2009

Our cook in Okivanga Delta, Botswana, 3.05.2009

2009-06-08T16:36:00.000+03:00

Meie kokk Okivanga deltas seent proovimas, Botswanas 3.05.2009

Okivanga Delta, Botswana, 3.05.2009

2009-06-08T16:33:00.000+03:00

Okivanga delta Botswanas, 3.05.2009

Lion in Antilope park, Zimbabwe, 9.05.2009

2009-06-08T16:31:00.000+03:00

Naeratav lõvi Antiloobipargis Zimbabwes, 9.05.2009

Matobo nP, Zimbabwe 8.05.2009

2009-06-08T16:27:00.000+03:00

Matobo rahvuspark Zimbabwes 8.05.2009

Matobo NP, Zimbabwe 8.05.2009

2009-06-08T16:25:00.000+03:00

Matobo rahvuspargis Zimbabwes, 8.05.2009

Fisherman, Mozambique 15.05.2009

2009-06-08T16:21:00.000+03:00

Õnnelik kalamees Mosambiigis 15.05.2009

Morrongulo, Mozambique, 14.05.2009

2009-06-08T16:17:00.001+03:00

Morrongulo rand Mosambiigis 14.05.2009

Fish of the day, Vilanculo, Mozambique, 12.05.2009

2009-06-08T16:14:00.000+03:00

Meie õhtusöök (minust vasakul meie kaks kokka), 12.05.2009

Cape of Good Hope, Table Mountain NP, South Africa 2.06.2009

2009-06-08T16:11:00.000+03:00

Cape of Good Hope, Lõuna Aafrika Vabariik, 2.06.2009

Traditional house in Lesotho 22.05.2009

2009-06-08T16:07:00.000+03:00

Traditsiooniline Lesotho maja 22.05.2009

Lesotho man 23.05.2009

2009-06-08T16:01:00.000+03:00

Lesotho mees oma koertega 23.05.2009

Lesotho, Malealea 22.05.2009

2009-06-08T15:58:00.000+03:00

Lambakarjus Lesothos, Malealeas 22.05.2009

Antsirabe, Madagascar 8.06.2009

2009-06-08T14:55:00.001+03:00

Antsirabe, Madagaskar, riksajuhid kliente püüdmas, 8.06.2009

Antsirabe, rice field, Madagascar 8.06.2009

2009-06-08T14:42:00.001+03:00

Antsirabe riisipõld Madagaskaril 8..06.2009

Antsirabe, Madagascar, 8.06.2008

2009-06-08T14:08:00.001+03:00

Antsirabe, Madagaskar, 8.06.2008

"Push push" Madagascar, 7.06.2009

2009-06-08T13:52:00.001+03:00

Riksajuhtidega Madagaskaril 7.06.2009

Cape Town, South Africa, 1.06.2009

2009-06-08T13:34:00.001+03:00

Kaplinnas, Lõuna-Aafrika Vabariigis, 1.06.2009

Cape Town, Clock Tower, South Africa, 1.06.2009

2009-06-08T13:18:00.002+03:00

Kaplinnas, Lõuna-Aafrika Vabariigis 1.06.2009

Stellenbosch, South Africa Vineyards, 29.05.2009

2009-06-08T13:04:00.000+03:00

Stellenbosch, Lõuna-Aafrika Vabariik 29.05.2009

Stellenbosch, South Africa, 29.05.2009

2009-06-08T12:57:00.000+03:00

Stellenbosch, Lõuna-Aafrika Vabariik 29.05.2009

Addo Elephant park South Africa 26.05.2009

2009-06-08T12:43:00.000+03:00

Lõvid Addo pargis LAV-s 26.05.2009

Tsitsikamma NP in South Africa 27.05.2009

2009-05-31T20:07:00.001+03:00

Tsitsdikamma rahvuspargis Lõuna-Aafrika Vabariigis 27.05.2009

On lake Malawi 13.04.2009

2009-05-31T20:03:00.000+03:00

Malawis, laevaga Malawi järvel tegemist on esimese klassi reisijate dekiga. Lisatasu eest eraldati isegi madratsid, millel õues magada... Foto 13.04.2009

Tõnu and Elephant, Chobe river, Botswana 30.04.2009

2009-05-31T20:00:00.000+03:00

Tõnu ja elevant Chobe jõel Botswanas 30.04.2009

Okavango Delta Botswana 3.05.2009

2009-05-31T19:49:00.002+03:00

Botswanas Okavango Deltas Mokoroga sõitmas 3.05.2009

Lesotho Malealea 22.05.2009

2009-05-31T19:44:00.000+03:00

Lesothos Malealeas 22.05.2009

With Namibian village elder 2.05.2009

2009-05-31T19:40:00.000+03:00

Foto Namiibia külavanemaga, taustal külapood 2.05.2009

In the most southern point on Africa 28.05.2009

2009-05-31T19:36:00.000+03:00

Aafrika mandri kõige lõunapoolseimas punktis Lõuna-Aafrika Vabariigis 28.05.2009

Tõnu and rihno in Zimbabwe 8.05.2009

2009-05-31T19:29:00.000+03:00

Fotol koos ninasarvikute perekonnaga 8.05.2009

Tõnu and lion in Zimbabwe 9.05.2009

2009-05-31T19:25:00.000+03:00

Tõnu koos lõviga Zimbabwes 9.05.2009

Tõnu in Maputo Mozambique 18.05.2009

2009-05-31T19:21:00.000+03:00

Raudteejaam Mosambiigis, Maputos 18.05.2009

Mozambique 15.05.2009

2009-05-31T19:18:00.000+03:00

Mosambiigi naine kalu koju kandmas 15.05.2009

Zimbabwean girl 8.05.2009

2009-05-31T19:14:00.000+03:00

Zimbabwe tüdruk 8.05.2009

Meeting with local village elder in Zimbabwe 8.05.2009

2009-05-31T19:09:00.000+03:00

Kohtumine Zimbabwe hõimupealikuga 8.05.2009

Tõnu in Lesotho 22.05.2009

2009-05-31T19:01:00.000+03:00

Tõnu Lesothos 22.05.2009

Tõnu in Swaziland 19.05.2009

2009-05-31T18:38:00.000+03:00

Tõnu Svaasimaal 19.05.2009

Unusual meeting in Swaziland 19.05.2009

2009-05-31T15:53:00.000+03:00

Huvitav kohtumine Svaasimaal 19.05.2009

Mombasa ja Diani rand - tagasi paradiisi...

2009-05-07T12:12:00.001+03:00

2005. aastal kui esimest korda Mombasa lähedal Diani rannas käisin arvasin, et tegu on kõige ilusama kohaga, kus ma üldse käinud olen. Valge liivarand, palmipuud, iidsed laevad merel seilamas, õhu temperatuur +31C, vee temperatuur +30C, puhas valge liiv, puhas vesi, inimesed rõõmsameelsed ja sõbralikud. Ainukeseks probleemiks on meeletult tüütud rannapoisid, aga ka nendega annab toime tulla.

Mombassasse sõitsime ööbussiga Nairobist. Mombasasse jõudsime 19.03.2009 varahommikul enne päikese tõusu. Kuna ööbussis olid meile eraldatud kõige tagumised istmed ja teeolud olid kehvad, siis just palju bussis magada ei saanud. Hommikul kell 6 tuli meile bussijaama vastu firma African Safari autojuht, kes viis meid mõningase viibimisega kontorisse, et uurida, millised ööbimisvõimalused on ümberkaudsetel randadel saadaval. Meie esialgne plaan ei olnud konkreetselt Diani rannale (lõunas) minna (ehki olin sellel 2005.aastal juba käinud) vaid mõte oli ka Malindi ranna kohta Mombasast põhjapool uurida. Pärast suuri otsinguid firma andmebaasis, Lonely Planetis ja Internetis leidsime, et kõige targem on ikkagi Diani randa minna ja üürisime endale järgmiseks neljaks ööks bungalo kompleksis nimega Diani Beachalets. Bungalos oli 4 magamistuba, 2 dushiruumi ja tuletti, köök, elutuba ja terrass. Loomulikult avanes terrasilt vaade ka India ookeanile. Bungalo üür oli umbes 2350 KSH ööpäeva eest (ehk umb. 23.50 EUR-i), mis meie kolme peale jagades ei olnud just väga suur rahaline väljaminek. Nairobist Mombasasse mineva ööbussi pilet (edasi-tagasi) maksis 1000 KSH (10 EUR-i) inimese kohta, taksosõit Mombasast Diani randa 2600 KSH (26 EUR-i), hiljem tagasi Mombasasse tulime minibussidega (Matatudega), sõidu hinnaks 150 KSH inimese kohta (1,5 EUR-i).

19.03.2009 möödus peamiselt rannas päevitades, rannapoiste ja tüdrukutega suheldes. Päeva jooksul liitus meiega ka kaks Masai tribe esindajat, kellega oli päris vahva maailmaasju arutada. Rannapoiste ja tüdrukutega oli iseenesest päris keerukas suhelda, sest nende eesmärgiks oli pidevalt midagi müüa. Olgu müügiks siis pearätikud, Aafrika kunst, paadisõidu või kalapüügi teenused. Hiljem tuvaastasime, et rannapoistest ja tüdrukutest saab rahu, kui oma bungalo kompleksi territooriumil päikest võtta või otseselt ookeani ujuma minna. Õhtul õhtustasime llähedal asuvas Sundowneri restoranis, kus meeldivalt hea hinna ja kvaliteedi suhe.

20.03.2009 tutvusime Diani rannal elava briti pensionäri Maggiga. Kuna David oli samast vanuseklassist, siis leidsid nad Maggiga vägkiiresti ühise keele ja vestlusteemad. Maggie olevat sisuliselt kogu oma elu Aafrikas elanud. Noorena Madakaskaril hotelli pidanud, seejärel hotelli müünud ja teistes Aafrika riikides elanud. Diani rannas olevat viimased 1,5 elanud ranna vahetuslähedusse uhke maja loonud, nüüd loiotis aga maja maha müüa, et Marokosse kolida. Käisime Maggiel külas, tema maja asus turvatud aiaga, valgete inimeste kogukonnas Diani ranna vahetus läheduses. Maja oli kahe korruseline, rasta stiilis, majas oli väike bassein, uhkelt sisustatud, rõdult vaatega India ookeanile. Majas leidus ka hulgaliselt maale, mis olid enamasti Maggie enda poolt maalitud. Maggie sõnul meeldib talle väga Diani rannas elada, aga rannapoisid on teda ära tüüdanud. Samuti leidis ta, et tema vanuses on parem elada Suurbritanniale lähemal (Marokost Londonisse on lennukiga vaid 3 tunni tee). Üldiselt talle aga meeldis Keenias elada. Kodu lähedal oli moderne kaubanduskeskus, mitmeid restorane, 5 tärni hotell „Leopard” ja golfiväljak. Turvalisuse osas ütles Maggie, et tema maja asub väga turvalises rajoonis, kogu Diani rand eriti turvaline aga ei ole. Asukoht on selles osas väga oluline. Maja hinnaks nimetas Maggie 150,000 EUR-i, selle eest lisab ta majale ka oma väikse auto, nii et ringi liikumine pole sugugi keerukas. Pärast Maggie kodu külastamist viis Maggie meid uhkesse „Leopardi” hotelli ja golfiväljakule, et saaksime oma silmaga veenduda, kuidas kohalikud „valged” elavad ja aega veedavad.

Õhtustasime kohalikus Itaalia restoranis ja pärast päikese loojumist läksime edasi kohalike ööklubisse nimega Maasai. Olin nimetatud ööklubis juba ka 2005. Aasta alguses käinud ja pidasin seda igati huvitavaks paigaks. Ainukesteks valgeteks inimesteks või Muzungudeks, nagu kohalikud meid kutsusid olime meie kolm. Hinnad olid Maasai ööklubis taskukohased, läheduses asus terve baaride ja ööklubide võrgustik, tegime väikse tiiru, et neid külastada. Kõikjal, kuhu läksime oldi meie suhtes väga viisakad ja positiivsed. Isegi ööpimeduses Ukundas ringi liikudes ei tundnud me mingit ohtu ei enestele ega oma asjadele. Ka Maasai ööklubi manager oli rõõmus meie valiku üle ja käis meiega korduvalt juttu ajamas. Öösel kella poole kahe paiku leidsime ööklubi eest takso ja suundusime tagasi oma bungalosse.

Laupäev, 21.03.2009 algas huvitava uudisega Sundowneri restorani kohta. Nimelt olevat eelmisel õhtul (reede õhtul) kui meie Maasai ööklubis pidutsesime, Sundowneri restorani ja kõiki külastajaid röövitud. Restorani olevat tulnud kolm relvastatud tegelast, kes kõik restorani külastajad pärandale käsutasid, ühele Euroopast pärit turistile püssipäraga pähe virutasid ja seejärel raha, käekellad ja mobiiltelefonid endaga kaasa viisid. Puutumata ei jäänud ka Sundowneri restorani kassa.

Hommikul kui Sundowneri restorani hommikusöögile tõttasime, olid restorani töötajad aga rahulikud ja professionaalsed. Arusdaadavalt oli sarnaseid juhtumeid ka verem ette tulnud. Restorani töötajatelt kuulsime, et relvastatud röövlid olid enne Sondowneri restorani tulekut ka kahe minibussi (matatu) reisijatelt raha röövinud. Samuti kuulsime, et nädal varem oli toimunud relvastatud rööv rannal asuvas restoranis Forty Thiefs. Tol korral olevat üks röövlitest olnud restorani külastajate hulgas, üks saabunud rannalt ja kaks sissesõiduteelt. Relvastuseks olevat olnud AK 47, kindzall ja püstol. Rööviti aga vaid restorani külastajaid, restorani kassa jäeti imekombel puutumata.

Pärast hommkuste kriminaalse sisuga uudiste ära kuulamist veetsime jällegi mitu tundi rannal. Kella kolmest algas Justinile ja Davidile huvipakkuv räkbi mats, mida me siis kõik ühiselt Forty Thiefs restorani vaatama läksime. Forty Thiefs on kena rannarestoran, kus palju „valgeid” külastajaid, mitmeid erinevaid veespordi harrastamise võimalusi, rand on turvatud turismipolitsei poolt ja seega ei ole rannapoiste ja tüdrukute surve nii tugev.

Nairobi - ka krokodill on söödav!

2009-05-07T12:10:00.002+03:00

Nairobi Indaba kämpingusse jõudsime 18.03.2009 pärastlõunal. Kuna nairobisse jõudmisega lõppes meie reis Addis Ababast Nairobisse, siis reisikorraldaja oli otsustanud välja vahetada meie veoka ja meie grupijuhi. Samuti lahkus grupist Ameeriklanna Stormi, britid David ja Christopher ning austraallane Justin. Nairobis plaanisime viibida 5 päeva, et seejärel uued reisisellid veokale korjata ja teele asuda. Mina, Justin ja David otsustasime järgmised 5 päeva Mombasas Diani rannas veeeta, nii et minu Nairobi külastus jäi sel korral väga üürikeseks.

Mombasa ööbuss lahkus 22.30, aga enne bussile minekut käisime kogu grupiga Keenia ühes kõige populaarsemas restoranis õhtust söömas. Restoran Carnivore nairobi äärelinnas on tuntud kui koht, kus saab lisaks tavapärasele looma- ja sealihale süüa ka krokodilli-, kaameli- ja kanaarilinnu liha. Kogu söömise protsess on ülesse ehitatud selliselt, et lauale toodakse mitmetasnadiline vaagen erinevate salatite ja kastmetega. Vaagna kõige ülemisel taldrikul asub lipp. Lipuga annab restorani külastaja kelneritele märku, kas liha lauale kanda või mitte. Kelnerid toovad liha lauale nii kauaa kuni lipp püsti. Kui lipp pärast uskumatute lihakoguste hävitamist pikali asetada, tulevad kelnerid uurima, kas magustoiduks ja kohviks veel ruumi saadaval. (Kogu õhtusöök kokku koos kahe õllega maksis umbes 23 EUR-i)

Naivasha järve rahvuspark - kämpingus jalutavad jõehobud!

2009-05-07T12:10:00.001+03:00

Naivasha järve äärde jõudsime 16.03.2009. Esimeseks külastuskohaks oli Joy and George Adamsi majamuuseum. Majamuuseum sarnaneb vägagi suursaadiku residentsiga ja selle hoovist avaneb meeliülendav vaade kaunile Naivasha järvele. Joy ja George Adams olid Keeniale olulised kui inimesed, kes aitasid Keenia loodust ja loomi kaitsta. Sissejuhatuseks tehti tkülastajatele poole tunnine videoülevaade Joy ja George Adamsi elust ning nende tegevusest looduse kaitsmisel. Äärmiselt oluliseks osaks Joy ja George Adamssi elust oli lõvi nimega Elsa, kelle Joy ja George lõvina käituma õpetasid ja seejärel vabadusse lasid. Lõvi Elsast on kirjutatud ka väga populaarne raamat „Vabana sündinud” ning vändatud mitmeid filme. Joy Adamsil oli väga kirev elu, oli abielus mitmete meestega, esines mitmelpool üle maailma looduse kaitsmise ja konserveerimise teemadel, samuti esitles raamatut lõvi Elsast ja teistest loomadest. Joy ja George Adams kasvatasid nimelt pärast lõvi Elsa surma ülesse veel ka kepardi ja leopardi, ka nendest on raamatud ilmunud. Joy ja George Adams leidsid oma õnnetu lõpu Keenias möödunud sajandi lõpus mõrvarite käe läbi.

Pärast ajaloolist ülevaadet ootas meid kohvilaud koos küpsiste ja kookidega. Nauditav oli istuda kauni Naivasha järve kaldal, kohvi juua, kooki süüa ja kaasreisijatega vestelda. Lähedal asuva puu all nokitses ahv banaani süüa...

Naivasha järve ääres peatusime kaks ööd nn. kalameeste kämpingus. Huvitavaks tegi kämpingu aga see, et õhtul jalutasid kämpingus ringi mitmeid jõehobud. Kuna jõehobude kämpingus viibimine oli paari aasta eest nõudnud ka ühe külastaja elu, siis oli kämping pingestatud aiaga kaheks jaotatud. Ka elektrivooluga pingestatud aed ei olnud aga piisavalt turvaline, sellepärast oli kämpingus eraldatud turvamehed, kes jõehobude tegemisi jälgisid. Üks jõehobu olevat mõni aeg tagasi väga ülemeelikuks muutunud, nii et turvamehed olid sunnitud ta hukkama.

17.03.2009 varahommikul suundus meie grupp Põrguväravate rahvusparki jalutuskäigule. Põrguväravate rahvuspark oli tuntud oma kuumaveeallikate ja võimsate vaadete poolest. Ka filmid „Tomb Rider” ja „Out of Africa” olid osaliselt Põrguväravate rahvuspargis filmitud. Mina Põrguväravate rahvusparki külastama ei läinud ja suundusin hoopis Kraatori järve äärde jalgsi safarile. Jalutuskäigul kohtusime sebrade, kaelkirjakute, impalade, jõehobude ja flamingodega. Külastasime ka järve ääres asuvat lodget, mis just väga ülerahvastatud ei tundunud. Huvitav oli koos hoopis teiste inimestega ringi rännata ja hiljem ühiselt lõunat süüa. Pärastlõuna veetsime kalameeste kämpingus.

Nakuru järve rahvusapark - flamingod, ninasarvikud, hüäänid ja palju muud...

2009-05-07T12:07:00.001+03:00

14.03.2009 jõudsime Nakuru linna. Tegemist on Keenia suuruselt kolmanda linnaga Nairobi ja Mombasa järel. Nakuru linna külastasime vaid mõned tunnid, et seejärel suunduda Keenia valgete farmerite farmi, mis oli ka kämpinguks kohandatud. Farmi kutsuti Kembu farmiks (ka Kembu kämpinguks). Sama valgete farmerite suguvõsa oli farmi pidanud juba 1890. aastast saadik. Seega pidasid nad ennast täieõiguslikult keenialasteks, mitte sissrändajateks, nagu nende naha värvist oletada võiks. Tegime Stevega ringkäigu farmis ja kudumistöökojas. Farmis peeti 600 lehma ja kuni 500 võidusõiduhobust. Võidusõiduhobused ei olnud aga farmile kuuluvad, farm osutas vaid võidusõiduhobuste pidamise teenust. Kudumistöökoda andis tööd 300 kohalikule naisele. Kooti riideid, kõpikud, sokke aga ka mänguloomi. Ostsin ka ise ühe mägulooma kingituseks kaasa. Kudumistöökoda töötas põhimõttel, et selles töötavad naised olid kõik ka kudumistöökoja omanikud, tooteid müüdi paljudes paikades maailmas, saadud tulu eest osteti erinevaid naistele vajalikke teenuseid, nagu koolitust, arstiabi teenust, ka abi AIDS-i ohjamisel. Öeldi, et ega palju raha just pärast kõikide teenuste maha arvamist üle ei jää.

15.03.2009 varahommikul läksime Nakuru järve rahvusparki külastama. Hommikuse ringsõidu ajal kohtasime miljoneid flamingosid ja pelikane. Nakuru järv ongi sellepoolest eriti tuntud, et flamingod, pelikanid ja teised linnud on rohkearvuliselt sinna elama kolinud. Nakuru järve rahvuspargis nägime aga ka ninasarvikuid, piisoneid, sebrasid, erinevaid kitselisi, hüääne, jõehobusid ja kaelkirjakuid. Nakuru lodges lõunapausi veetes kohtasin ka kümmet Eestist (Viljandist) pärit turisti, kes olid 12 päevaks Keeniat külastama tulnud. Huvitav oli üle pika aja jälle eesti keeles suhelda.

Ekvaatorit ületamas ja Mt. Keenia jalamile

2009-05-07T12:06:00.002+03:00

13.03.2009 suundusime edasi Mt. Keenia jalamile Naro Moru kämpingusse. Teel jäi meile ette aga ekvaator, mille ületamist kogu grupp fotokatega jäädvustas. Naro Moru kämping oli imeilus, kämpingus oli oma väike järv, palju rohelust ning suhteliselt palju teha. Nimelt oli seal palju erinevaid võimalusi küll matkaks Mt. Keenia jalamile, küll paadisõiduks imeväiksel järvel, kalapüük, jne. Õhtul korraldasime grupi õhtusöögi, millele järgnes etendus elevandikostüümides. Paraku ei olnud meil aega teisteks ettevõtmisteks, samuti olime möödunud päevade tegemistest suhteliselt väsinud, nii ei läinud keegi Mt. Keenia jalamile matkama, ega ka kala püüdma. (Mina isiklikult olin matka Mt. Keenia jalamil juba eelmise (2004/2005) Keenia reisi ajal teinud. Tegemist on väga väärt jalutuskäiguga, ainult koobas, mis jalutuskäigu lõppeesmärgiks jätab soovida.) Järgmisel hommkul suundusime edasi Nakuru linna, et külastada Nakuru järve rahvusparki.

Samburu rahvuspark - elevandid, sebrad, lõvid ja Samburu tribe...

2009-05-07T12:06:00.001+03:00

11.03.2009 suudusime edasi Samburu rahvusparki. Samburu rahvuspark asub Keenia keskosas ja sinna viib Marsabitist kohutava kvaliteediga kruusatee. Samburu rahvuspark on kindlasti üks parimaid rahvusparke Keenias. Rahvuspargis elab tohutul hulgal elevante, sebrasid, lõvisid, kaelkirjakuid, piisoneid, impalasid, ahve ja erinevaid linde. Kõiki neid me ka rahvuspargis kohtasime. Samburu rahvuspargis tiirutasime nii õhtul kui ka järgmisel hommikul ja nähtud loomade hulk ja arvukus oli igati kiitmist väärt. 11.03 õhtul külkastasime ka Samburu lodge, mis oli arvestades meie poolt Etioopias ja Põhja-Keenias kogetut vägagi uhke paik. Ainukeseks probleemiks oli, et hinnad lodges ei olnud meie arvates väga taskukohased (näiteks õlu maksis umb. 3 EUR-i, meie olime harjunud hinnaga 1 EUR või veelgi vähem). Seega me just pikalt Samburu lodges aega ei veetnud.

Hommikul kell 7 läksime koos pargivaht Mikega järgmisele ringsõidule, et veelgi loomade ja loodusega tutvuda. Hommikusöögi ajal ,pärast ringsõitu pargis, astusid meie hommikusöögi paigast läbi kaks kaelkirjakut ja elevant. Õnneks jäid nii kaelkirjakud kui ka elevant rahumeelseks, nii et mingeid intsidente ei juhtunud. Fotod saime aga vahvad.

Pärast hommikusööki läksime edasi Samburu rahvuspargis asuvasse Ashnil lodgesse (www.ashnilhotels.com) ja veetsime mitmeid tunde basseini ääres. See oli suurepäraseks vahelduseks ja puhkuseks. Ka üks elevant astus basseini äärest läbi, sain vahvad fotod kus meie grupp basseinis suplemas, taamal elevant uudistamas. Ashnil lodge oli üks uhkemaid valdusi, mida mei viimaste kuude jooksul näinud olime. Lodges oli terve hulk uskumatult luksuslikke telkmaju, millede terrassidelt avanes suurpärane vaade Samburu rahvuspargile ja selle elanikele. Ameeriklannale Stormile meeldis lodge niiväga, et jäi sinna üheks ööks peatuma.

Õhtuks lahkusime Sambru rahvuspargist ja läksime Samburu põliselanikele (tribele) külla. Algatuseks kokkasime sööki, hiljem laulsime, tantsisime ja pidasime vestlusringi Samburu põliselanikega. Telkima jäime keset Samburu põliselanike küla. Vestlusringi teemad olid ühest äärmusest teise. Rääkisime elust Euroopas ja Ameerikas, nemad jälle oma elust, õigussüsteemist ja naiste ümberlõikamisest. Viimane pidavat Samburu põliselanikel tavaks olema. Samburu rahvas oli hästi haritud, oskasid väga hästi esineda ja rääkisid suurepärast inglise keelt. Väga meeldiv seltskoond suhtlemiseks ja maailma asjade arutamiseks. Järgmisel hommikul pakkisime asjad, pildistasime mõned ühised fotod ja suundusime edasi Mt. Keenia jalamile Naro Morusse.

Tere Keenia! Tere esimene sularahaautomaat, supermarket ja elevant!

2009-05-07T12:04:00.000+03:00

Moyalest startisime Marsabiti suunas 10.03.2009 pärastlõunal. Piiriületus läks edukalt. Kuna ees ootas nii nimetatud bandiiti tee, siis võtsime endaga kaasa Londonist Nairobisse väntavad jalgratturid (vt. www.downrightkenya.org) ja kaks relvastatud sõdurit. Bandiitide teeks kutsuti Moyalest Marsabiti minevat teed sellepärast, et tee kvalliteet oli väga vilets, tee äärtes oli mitmel pool tihe põõsastik ja teel varitsesid tihtipeale Somaaliast pärit hästi relvastatud bandiidid. Bandiitide teeks kutsus seda teelõiku oma raamatus „Dark Star Safari” ka Paul Theroux . Meie veokajuhid otsustasid tee aga kiirelt läbida ja seega kihutasime 5 tundi väga kehval kruusateel täie hooga. Põhja-Keenia on iseenesest kõrb või poolkõrb ja väga palav. Teel hakkas silma, et kui kari oli selle vähese loodusega alale sööma lastud reastus kari varju kujuliselt puu alla ja liikus vastavalt varju liikumisele. Teel nägime ka mitmeid püssimehi liikumas, aga meid keegi tülitama ei tulnud. Võib-olla oli neile teada, et meid saadab kaks relvastatusd sõdurit...

Marsabiti jõudsime hämaruse saabudes ja jäime pidama paigas nimega JeyJey Centre. Tegemist oli kaunilt maalitud moslemitele kuuluva hotelliga. Vaatamata kaunitele maalingutele ei olnud hotellis jooksvat vett. Väidetavalt oli pump katki läinud. Kasutasime nn. paket dushi, ehk vesi aeti lõkkel kuumaks, seejärel toodi kuumavee tünn ja külmavee tünn ning seejärel tuli nende tünnide sisu endale väiksema kannuga kaela valada. Kuna hotellis õlut ei müüdud, läksin kohaliku tegelasega poodi õlut ostma. Olles juba igasuguste pettuste suhtes väga ettevaatlikuks muutunud, ostsin suhteliselt hea hinnaga õlut kogu grupile ja lisaks olin sunnitud lunastama pudelid, mis lubati järgmisel päeval tagasi osta. Hotelli territooriumil õlut juua ei lubatud, seega istusime hotelli ukse ees, jõime kogu grupiga õlut ja ajasime juttu.

Järgmisel hommikul avastas David, et tema rahakott koos 20,000 Keenia shillingiga (umb. 200.- EUR-i) on kadunud. Kui asusime asja uurima, siis selgus, et ilmselt kukkus rahakott hotelli ees õlut juues taskust välja ja üks hotelli töötaja näppas selle ära. Mina üritasin leida tegelast, kellega eelmisel õhtul koos õlut ostsime, et pudelid tagasi viia, aga tegelane ilmsellt lootsis, et jätan lahkudes pudelid talle ja saab kogu raha endale. Kuna aga Davidi rahakott koos krediitkaardide ja sularahaga oli kadunud, siis otsustas ta politseisse minna, et kuriteost teatada. Nii läkski grupp meie veokaga politseisse ja mina üritasin samal ajal pudeleid tagasi anda. Paraku ei õnnestunud poodi ülesse leida. Kui aga politsei tuli Davidi rahakoti asja hotelli uurima, siis leidus lõpuks ka tegelane kes nii lahkelt eelmisel õhtul õlut aitas osta ja õllepudelite raha endale soovis jätta. Politsei ja teiste kohalike kohalolu survestas ta minult pudelid ära ostma, nii et sain raha tagasi ja andsin kõigi rõõmuks talle 80 KSH vaevatasu, et ta õlled aitas muretseda. Minu kaotus pudelite näol oleks olnud umbes 375 KSH. David aga oma rahakotti kätrte ei saanud. Hiljem kuulsime politseilt, et rahakott leiti lähedal asuvast põõsastikust ülesse, loomulikult polnud selles enam raha, aga krediitkaardid olid olemas. Kas see rahakott kunagi aga Davidini jõudis, on teadmata...

Marsabit oli üpris erinev linn Etioopias nähtust. Marsabit asub kõrbes keset Marsabiti rahvusparki, mille teevasd huvitavaks kaamelid ja teised kõrbeloomad. Marsabiti majad on atraktiivselt maalitud, äri käis igal pool. Inimesed olid sõbralikud, muhedad, viskasid isegi nalja. Erinevalt Etioopialstest ei kerjatud, ei küsitud pastakat ega banaani. Ka ilm Marsabitis oli erinev eelnevalt nähtust. Hommikul oli Marsabitis tihe udu ja suht jahe, pärastlõunaks oli udu läinud ja päike säras lagipähe. Selline kliimamuutus pidavat pidavat Marsabis tavaline olema.

Geeche village in Simien mountains 3500 m, 7.02.2009

2009-04-27T16:29:00.000+03:00

Geeche mägiküla 3500 meetri kõrgusel 7.02.2009

Lamb in Simien mountains, Ethiopia 7.02.2009

2009-04-27T16:18:00.000+03:00

Lambatall Simieni mägedes Etioopias 7.02.2009

Simien mountains, Ethiopia 06.02.2009

2009-04-27T16:13:00.000+03:00

Walking in Simien mountains 6.02.2009

2009-04-27T16:09:00.000+03:00

Relvastatud turvameestega Simieni mägedes Etioopias 06.02.2009

Ethiopian man 05.02.2009

2009-04-27T15:43:00.000+03:00

Etioopia mees 05.02.2009

Ethiopian man, 05.02.2009

2009-04-27T15:34:00.000+03:00

Etioopia mees 05.02.2009

Ethiopia 05.02.2009

2009-04-27T15:19:00.000+03:00

Etioopia poiss 5.02.2009

Good bye Gonder! 5.02.2009

2009-04-27T15:12:00.000+03:00

Lahkumisfoto kohalike poistega, meie veokas taustaks 5.02.2009

Suppper market in Gondar, Ethiopia 5.02.2009

2009-04-27T15:09:00.000+03:00

Kohalik SUPPER market 05.02.2009

Sales lady in Gondar, Ethiopia 5.02.2009

2009-04-27T15:04:00.000+03:00

Kaupmees(naine) Gonderis, Etioopias 5.02.2009

Royal swimming pool in Gondar, Ethiopia 4.02.2009

2009-04-27T14:57:00.000+03:00

Kuninglik bassein Gondoris, kasutatakse tänaseni linnalke oluliste tseremooniate läbiviimisel, foto 4.02.2009