Eelmise reisikirja lõpetasinEtioopias Tana järve kaldal. 19. veebruari õhtul läksime veokajuht Anti, ameriklannast marketingiguru Stormi ja britist jalgpallifänni Stevega Bahir Dari ööklubisid avastama. Etioopiale omaselt asus meile teejuhiks kohalik tegelane, kes kutsus ennast Johniks. Kui olime juba hulk aega pimedas linnas ringi jalutanud leidis John sobiva ööklubi. Tegemist oli meie arvates selgelt lõbumajaga. Seltskond tellis endale õlled ja väikse pudeli veini, loomulikult tellis ka John endale õlle, mille eest maksmist ta enda peale võtta ei plaaninud. Koht meile aga siiski ei meeldinud ja pärast jookide joomist soovisime arvet, et mõnda järgmisesse baari või öökluibisse edasi minna. Arve saabudes selgus aga põhjus, miks John just selle ööklubi meile valis. Hinnad olid keskmiselt neli korda kõrgemad kui tavaliselt. Pärast pikki tuliseid läbirääkimisi saabus korrigeeritud arve (sel korral ilma Johni õlleta), kus hinnad tavapärasest kaks korda kallimad. Selle arve me siis tasusime enne kui järgmist, paremat baari või ööklubi jahtima läksime. Järgmises baaris olid aga hinnad tavapärased, ainukeseks probleemiks oli kohvitseremoonia, mis tähendas, et kohvi keedeti lõkketulel keset baari ja kogu baar oli läbipaistmatult vingu täis. Sellele vaatamata veetsime pärast mõningast tuulutamist meeldiva õhtu. (Mina oma kõhuhäda tõttu tol õhtul õlut ei joonud, nii et kõik keerukused seoses maksmistega jäid teiste kanda).
Järgmisel päeval suundusime paadiga Tana järvele. Külastasime rohkete maalingutega kirikut Ura Kidane Meret ja mungakloostrit Kebran Gabriel. Kui kirik jättis oma maalingute tõttu väga uhke mulje, siis mungakloostris oli võimalik külastada vaid suhteliselt väikest ruumi, mida mungad kutsusid muuseumiks. Nii kirikust kui ka kloostrist õnnestus teha suhteliselt palju fotosid. Kiriku maalingute hulgas hakkas eriliselt silma hea ja kurja omavaheline võitlus. Erinevad hukkamisviisid, mil hukkajad (halvad) olid alati vaid ühe silmaga, aga hukatavad (head) kahe silmaga. Kloostri silmapistvam eksponaat oli väidetavalt 1000 aastat vana raamat (kahtlesime omaltpoolt küll pisut raamatu vanuses). Tagasiteel kloostrist ja kirikust külastasime ka Sinise Niiluse alguspunkti. Tana järvest saab nimelt alguse Sinise Niiluse 5223 km pikkune teekond Vahemerre. (Sinine Niilus ja Valge Niilus kohtuvad Sudaani pealinnas Khartoumis).
21. veebruaril külastasime Bahir Dari lähedal Sinisel Niilusel asuvat koske Tis Isat (Tis Abay). Tänu hüdroelektrijaama loomisele oli kosk oluliselt kahanenud, aga suursugune ja vaatamisväärne oli ta ikka. Kose lähedal oli ka küla ja rohkelt kohalikke kandamitega liikus ühes ja teises suunas. Loomulikult üritati meile kõike müüa ja lihtsalt raha küsida, aga sellega olime juba harjunud. Kose lähedal rahulikemas vetes õnnestus meil kohalike valvsate pilkude all ka ujuda. Ujuda pulnud enam tükk aega saanud, seega oli rõõm eriti suur. Ennelõunal ületasime paadiga Sinise Niilusse ja suundusime minibussiga tagasi Bahir Dari linna. Linnas õnnestus mul ka kohalikku turgu külastada. Turg oli hämmastavalt sarnane minu ettekujutlusele keskaegsest turust. Turul leidus kõike alates kanadest lõpetades Euroopast ja Ameerikast saadetud kasutatud riietega. Turg oli kohati sedavõrd räpane, et tundus uskumatu, et inimesed sellises keskkonnas täie tervise juures suutsid olla. Aga eks harjutamine tee meistriks...
Bahir Darist võiks ära märkida veel paar aspekti. Tundub, et Aafikas üldiselt ja nii ka Bahir Daris on tohutult jalgpallifänne. Nii vaadati jalgpalli laiekraanilt mitmesaja inimesega korraga. Bahir Daris asus ka Obama restoran, mis viitas selgelt etiooplaste rahulolule Ameerika presidendi valikul.
Järgmisel päeval 22. veebruaril oli meie plaaniks jõuda Etioopia pealinna Addis Ababasse. Addisesse jõudsime pärast 13,5 tunnist sõitu. Hotell Addises oli aga sedavõrd viletsa kvaliteediga, et enamik reisiseltskonda otsustas Addises mõne teise hotelli leida. Mina leppisin kehvade oludega ja ümber ei paiknenud.
23. veebruaril oli ainsaks grupi ürituseks planeeritud lahkumisõhtusöök Itaalia restoranis Castelli. Suur osa meie grupist oli lahkumas ja seega oli tegemist viimase võimalusega öelda hüvasti. Lahkumas oli kaks austraallast Paul ja Alisson, britt Julie, ameeriklane Joe, austerlased Angelika ja Rainer ning meie auto(veoka)juht Ant. Lahkumine oli enamikele plaanipärane. Ainukeseks plaaniväliseks lahkujaks oli autojuht Ant. Talle oli äkitselt määratud olla grupijuht uuel reisil Istambulist Pekingi kaudu Helsingisse. Kõigi lahkujate tervitamiseks pidas seltskond enne õhtusööki suure baariralli, mille käigus külastati kümneid Addis Ababa baare ja õllekaid. Mina baarirallist osa ei võtnud, sest sattusin austerlastega Addise vaatamisväärsusi külastama. Külastasime Etioopia rahvusmuuseumit, Püha (Trinity) kolmainsuse katedraali ja suureks rõõmuks õnnestus mul üle kahe kuu esimene jäätis süüa. Ei Egipütuses, Sudaanis ega mujal Etioopias polnud võimalik jäätist leida, nüüd siis esimene võimalus. Mis puudutab aga rahvusliku muuseumi külastamist, siis selle kõige olulisemaks eksponaadiks oli 3,2 miljoni aasta vanune inimskelett Lucy. Muuseumis anti ülevaade Etioopias kasutatavatest muusikariistadest, põllutöövahenditest, sõjakunstist ja kahtlemata Etioopia värvikast ajaloost. Kolmainsuse katedraali me sisse ei pääsenud, aga väliselt oli katedraal kahtlemata kena.
Eesti Vabariigi aastapäeva tähistasin ma sel korral suurpärast Etioopia kohvi juues ja juustuburgerit süües. Tegu oli toimeka päevaga. Minu ülesandeks oli meie veoka köögi puhastamine. Sellega ma siis pool päeva tegelesin. Pärast kohutava kvaliteediga teid Lalibelas, Bahir Daris ja Simeni mägedes oli köögivarustuse puhastamine kõigi tervise huvides. Õhtul einestasime kogu allesjäänud grupi ja meie uue autojuhi Graigiga järjekordses Itaalia restoranis Pasta Home. Tegu oli odavama ja rahvalikuma restoraniga, aga toit oli Itaaliapäraselt hea.
25. veebruaril valmistusime edasiseks seikluseks. Ostsime toidu järgmisteks päevadeks, vaatasime veel pisut Addises ringi, aga midagi märkimisväärset ei teinud.
26. veebruaril asusime teele Lõuna-Etioopiasse. Eesmärgiks oli pika sõidupäeva lõpuks jõuda Abyata järve äärde. Paraku me järveni ei jõudnud. Ööbima jäime Bale mägede lähedale metsa. Õhtusööki tehes olime ümbritsetud kohalikest uudistajatest, aga pimeduse saabudes kõik rahunes ja erilisi vahejuhtumeid ei olnud. Etioopias on rahvastiku tiheduse tõttu väga keerukas metsas „metsikult” telkida. Seda põhjusel, et isegi momendiks peatume jäädes oled ümbritsetud kümnete inimeste poolt, kes siis raha, banaani või pastakat küsima tulevad. Suur osa rahvast on ka lihtsalt uudishimulikud, samas kunagi ei tea, kas uudishimu vaid uudishimuga piirdub.
27. veebruaril oli meie eesmärgiks jõuda Bale mägede rahvusparki. Rahvusparki jõudmiseks ületasime 3580 meetrise mäekuru - teeolud olid kohutavad, sadas paduvihma. Teel rahvusparki ostsime tagavarks ka küttepuid. Hiljem selgus, et küttepuid oleksime pidanud palju rohkem ostma, sest rahvuspargis olid hinnad neljakordsed. Õhtu veetsime kamina ääres. Planeerisime järgmisele päevale kavandatud ratsamatka. Osa rahvast tegeles filmi vaatamisega, osa lugemisega, osa kirjutamisega...
Veebruari viimasel päeva veetsime sadulates. Tegemist oli tõeliselt võimsa ratsamatkaga võiks isegi öelda, et ratsasafariga. Ratsutasime rahvuspargis sõna otseses mõttes metsloomade keskel. Pildistada eriti ei saanud, sest minu ratsutamisoskused segasid oluliselt minu pildistamisoskuseid või oli see vastupidi. Loomi nägime me aga küll. Samuti oli vahva hobune galopile ajada ja tuhatnelja kihutada. Pärastlõunal käisime koos mägigiidiga rahvuspargis jalutamas. Vaatamata paduvihmale nägime mitmeid metsaelukaid. Metsaelukate nägemine piirdus siiski vaid sarveliste ja sõralistega. Kiskjatega me sel korral ei kohtunud. Hämmastaval kombel oli Bale mägede rahvusparki ka soome saun rajatud. Selle kütmine oli kohalike arvates aga suur töö, sellepärast sauna eriti ei kasutatud. Mina otsustasin aga oma reisikaalsastele midagi eestimaist pakkuda ja kütsin sauna soojaks. Kõigil oli sooja sauna üle ülimalt hea meel. Pärast meie grupi saunakülastust külastasid sauna veel mitmed teisedki kohalviibijad. Teiste hulgas etioopialane, ukkrainlane ja venelane.
Märtsikuu esimene päev algas mulle, brit Chrisile ja austraallasele Justinile jalutuskäiguga Bale mägedes. Kohalik mägigiid viis meid 3200 meetri kõrgusele mägedesse jalutama. Vaated oli meeliülendavad, aga peamiseks eesmärgiks oli meil jällegi loomi, linde ja taimi märgata. Kõige haruldasema loomana nägime hüääni. Tavaliselt õnnestub hüääni vaid autosafaril näha, meil õnnestus see nüüd ka jalgsi. Ülejäänud grupp tegeles samal ajaal aga lamba tapmisega. Meie ööbimispaika toodi lammas, kes ristiti Georgeks. Lammas tapeti, nüliti, hakiti ja õhtuks valmis lõkkel maitsev lambaroog. Meie küll lamba tapmist ja nülgimist ei näinud, saime osa aga meeldivast lambaroast.
2. märtsil asusime jälle teele lõunasse, et paari päevaga Etioopia tribede poolt asustatud Omo orgu jõuda. Esimese pika sõidupäeva lõpuks jõudsime linna nimega Wendo Genet. Linn on omapärane just oma looduslike kuumaveeallikate poolest. Veetsimegi kogu õhtupooliku kuumaveeallikates supeldes.
Järgmise päeva õhtuks jõudsime linna nimega Arba Minch. Teel tegime lõunapeatuse, kuna läheduses asus kool, ümbritses meie veokat varsti umbes 100 pealine koolilaste grupp. Meie grupi vanim liige David (71) otsustas lastele inglise keele tunni korraldada. Nii õpetas ta veokast lastele inglise keele põhitõdesid. Huvitav oli nii osalejatel kui pealtvaatajatel, ka fotod räägivad enda eest J
Abra Michis ööbisime kauni vaatega hotelli hoovis. Vaade avanes Abya järvele. Abya järve läheduses asus rahvuspark, kus esimesed võimalused Ida-Aafrikale omaseid loomi näha. Samuti asusid läheduses kuumaveeallikaad ja krokodilliturg. Õhtul pidasimegi nõu kohaliku giidi Churchilliga, et milliselt järgmist päeva sisustada. Otsustasime rahvuisparki vaatama minna, sest siiani olime näinud vaid kitselisi, ahve ja hüääni. Aafrika ikka ju kaelkirjakute ja elevantide maa, nii lootsimegi esimest kaelkirjakut ja elevanti näha.
Kokkulepitud ajal kell 6 hommikul polnud aga lubatud autot kusagil. Olime varakult ärganud, et ennast rahvuspargi külastamiseks valmis seada. Ootasime tunni, ikka autot ei kusagil. Olime eelmisel päeval 400 birri kokkulepitud 1100st birrist ära maksnud, aga teenust ei kusagil. Kell 7.15 saabus suhteliselt logu Toyota Land Cruiser. Protestisime, et kokkulepitud aeg oli kell 6 ja sooviksime 100 birri vähem maksta, kuna teenus nüüd 1,5 tunni võrra lühem. Olgu öeldud, et loomade uudistamisel on alati oluline varakult startida, sest keskpäeval pole loomi enam näha. Varjuvad teised põõseastes, nii et ringi sõitmisel ja loomade fotokaga jahtimisel pole sügavat mõtet. Pärast pikki läbirääkimisi me autojuhiga kaubale ei saanud. Ta ei olnud nõus loobuma 100 birrist ja soovis nüüd juba kogu raha (1100 birri) ettemaksuna saada. Meie ei olnud nõus aga kogu raha ette tasuma, sest olime teenuse osas juba vägagi kahtlevad. Ka auto, mis meile teenuse osutamiseks välja oli pakutud oleks olnud suhteliselt ebamugav. Kohti oli autos vaid viiele inimesele, meid aga koos autojuhi ja giidiga kokku seitse. Nii läks, et autojuht ei olnud nõus sõitma, meie ei olnud nõus ettemaksu tasuma ja autojuht lahkus jättes ettemakstud 400 birri tagastamata ja 700 birri saamata. Päeva jooksul kontakteerusid minu reisikaaslased kohaliku turismiametiga ja läbirääkimiste tulemusena saime oma 400 birri tagasi. Meie kohalik giid Churchill olevat aga koos rahaga teatmata suunas lahkunud, nii et kogu asi jäigi kohaliku turismiametile klaarida.
Kuna me Arba Minchis kokkulepitud teenust ei saanud ja kogu linnas osutas turismiteenust vaid see sama auto, siis otsustasime lihtsalt linna külastama minna. Internetipunkte oli palju, nii veetsimegi osa päevast Internetti kasutades ja õlut juues. Pärastlõunal kadus linnas aga elekter ja Interneti kasutamisel oli seega kriips peal. Õhtul nautisime vaadet Abya järvele ja veetsime aega oma hotellkämpingu territooriumil.
5. märtsil rändasime edasi Omo orgu Konso linna. Omo org on oluline selle poolest, et seal elavad Etioopia põlisasukad (ehk tribed). Konso on oluline sõlmpunkt edasiseks reisimiseks Omo oru erinevates piirkondades ja põlisasukate külastamiseks. Konso iseenesest oli väga väike Etioopia linn. Keskseks hooneks oli hotell, milles peatusime. Linnas oli ka paar restorani ja turg. Meie eesmärgiks oli kokku leppida põlisasukate külastamine järgmistel päevadel. Dragoman, meie reisikorraldaja, oli kokku leppinud kohaliku giidi Dasdeniga, kes siis pidi meid Omo oru külastamisel aitama. Dasdenil polnud aga kiiret oma teenuste osutamisega. Ütles, et istume ja arutame paar tundi, vaatame, millised võimalused põlisasukate külastamiseks on. Pakkus, et üks võimalus on edasi minna meie veokaga, aga sel juhul kohtame rohkem turismile orienteeritud põlisasukaid. Kui maksame aga 96 USD-d inimese kohta, siis organiseerib ta maastikuauto ja saame järgmise kolme päeva jooksul külastada nii turismile orienteeritud põliselanikke kui ka kaugemates, raskema ligipääsuga paikades asuvaid põliselanikke. Pärast väikest nõupidamist ja plaanide arutelu teatas Dasden, et hind on 120.- USD-d inimese kohta, lisaks tuleb tasuda sissepääsu eest rahvusparki 100.- birri ja iga põliselanike küla külastamise eest veel 100 birri inimese kohta. Olime ikkagi reisist huvitatud ja nii tekkis reisi seltskond Chritopher (profesionaalne fotograaf), Christiane, David ja mina.
Osa meie ülejäänud reisiseltskonnast oli Etioopias viibimisest juba tüdinenud ja soovis kiiremas korras lahkuda. See tekitas pingeid, sest teine osa seltskonnast soovis ikka tõelisi Aafrika põlisealnikke näha – küsimus, milleks me siia siis tulime!? Samuti oli osale reisiseltskonnast pidevast ootamisest kõrini. Ootamine Addis Ababas, ootamine Bale mägedes, ootamine Abra Minchis ja nüüd Konsos, jälle ootamine. Ootamine ja aja surnuks löömine on Aafrikas paraku tavaline nähtus... Samuti puudus meie Konso hotellis nii elekter kui ka vesi. Õhtul elekter siiski paariks tunniks saabus, järgmisel hommikul saabus ka vesi umbes kümneks minutiks.
Päeva positiivseks küleks pidasin mina vahvat seltskonda meie hotellis, samuti seda, et suutsin osta uue kalkulaatori ja seda vaid 25 birri eest. Eelmine võeti mult (loe: jäeti tagastamata) mäletatavasti peatselt pärast Etioopiasse saabumist. Samuti oli meie reisijuhi Jaxy sünnipäev, plaanisime selle tähistamiseks grupiga ühist õhtusööki.
Kuna plaanisime järgmisel päeval Omo oru reisi põhigrupist eraldi, siis pidime varuma sööki, jooki ja asjad pakkima. Dasden pakkus oma abi toidu ja joogipoolise ostmisel, paraku temast aga palju abi polnud, sest kui erinevates poekestes söögi hinda uurisime tuli eelmisest poest järgmisesse kaasa asjapulk, kes siis järgmisele poele üle meie õlgade „valge mehe” hinna teatas. Nii tekkis linnas sisuliselt monopoolne olukord. Kallist hinda me maksta ei soovinud, samas kohalikku hinnaga meile kaupa ei müüdud. Lihtsalt keelduti. Kui hind ei sobi, siis mine osta mujalt. Mujalt aga osta ei saanud, sest info jõudis ette. Nii limiteerisime me oma ostud miinimumile, aga hädapärased ostud olime „valge mehe hinnaga” ikkagi sunnitud tegema. Pakkisime asjad ja olime valmis järgmisel päeval algavaks seikluseks.
Järgmisel päeva hommikul oodatud autot ei saabunud. Dasden ütles, et pakime ennast veokasse ja sõidame sügavale Omo orgu, maastikuauto ootab meid seal. Nii sõitsime terve hommikupooliku väga keerukatel teedel. Õhutemperatuur oli +39 varjus. Teeolud olid nii hullud, et kohati kahtlesime, kas me oma veokaga üldse edasi pääseme. Teede ääres hakkas silma aga hulgaliselt kohalikke põlisasukaid, kes vastavalt riietunud ja näomaalingutega. Pea igal meessoost põlisasukal oli oma relv (AK 47).
Kokkulepitud hotelli jõudsime lõunaajaks. Dasden ütles, et ootame ja vaatame nüüd paar tundi, autot jah veel ei ole, auto pidavat kella kolmeks saabuma. Seejärel avastas meie kohalik giid Dasden, et makstud 120 USD-ga ei ole kõik korras. Ilmselt on meie seltskonna vanim liige David maksmata unustanud, Dasden polevat aga ülesse märkinud, kas kui palju maksis ja palus Davidil 120 USD-d (koos sularaha konverteerimisega 150 USD-d) uuesti tasuda. Pärast pikki ja emotsionaalseid vaidlusi nõustus David 150 USD-d uuesti tasuma. Siinjuures tuleb öelda, et David ei mäletanud täpselt, kas ta ikka tasus summa või mitte, Dasden samas käitus rahaga täiesti hoolimatult, pidamata arvet, kellelt kuiplaju raha sai ja kellele kui palju raha maksis. (David arvas hiljem, et maksis 150 USD-d ikkagi kahel korral. Teisel korral selleks, et ülejäänud reisiseltskond ikka reisi ette võtta saaks.) David ise oli aga reisimisest, Etioopiast ja pidevast petta saamisest nii tüdinenud, et otsustas meie maastikuautoga plaanitavast ringreisist osalemisest loobuda. (Nii, et sisuliselt tasus ta reisi eest kahel korral 120 USD-d, aga osalemisest loobus.)
Lubatud maastikuauto saabus 17.00 (so. 1,5 tundi enne pimeda saabumist). Selgus, et esialgselt meie reisiks plaanitud Toyota land Cruiseril olevat olnud probleemid kummiga ja pidi poolelt teelt tagasi pöörduma. Omanik leidis meile ajutiselt teise auto, mis viiks meid rahvusparki ööbima, et meile mõeldud auto meid hommikul rahvuspargist peale võtaks. Nii kulges meie kolme sõit rahvusparki, mis osutus äärmiselt huvitavaks paigaks. Rahvuspark tuletas mulle isiklikult meelde Keenia Rift Valley´t, kaunis loodus, loomad (ahvid, whartog´d), paraku ka metsatulekahjud, mida keegi ei kustutanud. Telkimispaika rahvuspargis jõudsime kottpimedas. Rahvuspargis eraldati meile kohalik giid Garry, kes osutus äärmiselt töökaks ja abivalmiks. Kui olime telgid ülesse seadnud, oli Garryl juba lõke lõõmamas. Kokkasime õhtusöögiks spagette, võtsime pisut viskit ja läksime magama. Garry jäi kogu ööks püssiga puu alla valvama.
Hommikul kokkasime hommikusööki ja ootasime oma transporti. Aega parajaks tehes tegin jalutuskäigu rahvuspargis. Auto saabus alles kell 10.00, seejärel hakkasid jälle arutelud, et mida me ikka teha saame ja mida mitte, millised teed on läbipääsmatud, kes tagab rahade maksmise jne. Tavaline Etioopia äri. Mitte ükski eelnevalt sõlmitud kokkulepetest ei pidanud. Rahad olime tasunud Dasdenile, kes aga meiega koos ei reisinud. Auto omanik pidas Dasdenit aga kahtlaseks tüübiks ja tema esmane huvi oli raha kätte saada niipea kui võimalik. Meie kannatus hakkas vaikselt katkema. Selgus, et autojuhile lisaks oli kaasa tulnud ka auto omanik ja seega oli kaks kohta viiekohalises autos juba võetud. Mõtlesime, et kui David oleks meiega, siis oleks üks koht justkui puudu. Kui lõpuks pärast järjekordseid arutelusid liikuma saime, selgus et auto peale tuleb võtta veel kohalik giid, kes rahvuspargi poolt määratud. Auto omanik ja kohalik giid istusid üheskoos esiistmel, meie kolm tagaistmel.
Esimeseks tribeks, mida külastasime oli Mursi tribe. Mursi tribe on kuulus selle poolest, et selle tribe naised kannavad huulte külge kinnitatud taldrikuid. Mursi tribe külastasime umbes pool tundi, kauem ei olnud paraku võimalik. Iga tribe liige üritas ennast pildistamiseks müüa. Hinnad olid 3 birri väiksema tribe liikme kohta, 5 birri täiskasvanu kohta. Müügitaktika oli väga agressiivne. Kui fotol oli rohkem kui üks tribe liige, tuli fotografeerimisel tasuda vastavalt 5 + 5 birri või 5 + 5 + 3 birri. Sellele vaatamata on fotod väga väga toredad. Uskumatu seltskond! Üks tribe liige oli ka pettuse ära õppinud. Kokkulepitud 3 birri asemel hakkas pärast fotografeerimist 5 birri küsima. Lõpuks nõustus 4 birriga.
Järgmiseks tribeks mida külastasime... parku järgmist ribe ei tulnud ega tulnud. Sõitsime autoga mitmeid tunde ja lõpuks leidsime ennast ühest hotellist, sest autoomanik ja autojuht olid otsustanud lõunasöögile minna, aga meiega ei konsulteeriund. Kogu pärastlõuna tegelesime sisuliselt meie veoka otsimisega, sest autoomanik soovis kätte saada oma raha. Kottpimedsues jäime lõpuks ühte kämpingusse peatuma. Kuna autoomanikul telki kaasas polnud, jättis ta meid kämpingusse ja ise läks lähedal asuvasse hotelli ööbima. Õhtusöögiks sõime vaid ube, sest kämpingus lõket teha ei saanud ja seega ei olnud kokkamine võimalik.
Meil omavahel tekkis aga suur vaidlus teemal, kas soovime üldse edasi reisida või mitte. Kuna üks oluline tee ei olnud turvalisuse kaalutslustel ühe autoga läbipääsetav ja ümbersõit oleks võtnud liiga palju aega, ei saanud me järgida algselt plaanitud marsruuti. Otsustada tuli, kas kokku tuleks panna mõni uus marsruut ja vaadata teisi tribe või liituda uuesti meie põhiseltskonnaga ja osa raha tagasi küsida. Mina soovisin maastikuautoga edasi seigelda ja näha ka teisi kaugemal asuvaid tribe. Minu kaks kaaslast ei olnud sellest aga huvitatud ja seega otsustasime läbi rääkida, et osa makstud rahast tagasi saada ning oma seltskonnaga edasi reisida.
Hommikul ärgates avastasime, et Hamir tribe oli ümber meie telkide kunstituru tekitanud. Rohkelt tribede rahvast müüs erinevaid omavalmistatud tooteid. Jälgisime nende toimetamisi silmanurgast, ise samaas hommikusööki valmistades. Lahked kämpingu elanikud pakkusid meile oma abi kuuma vee saamisel, nii õnnestuski pisut süüa ja kohvi juua. Autojuht ja autoomanik läksid eelmisel õhtul lähedal asuvasse külla ööbima, lubasid hommikul kella kaheksa ajal tagasi olla. Tagasi jõudsid nad aga aafrikalikult tund aega lubatust hiljem. Turg korjati turistide kadudes kokku ja Hamir tribe rahvas läks laiali. Mõtlesin, et kuidas aega kasulikult kasutada. Kahju oli kämpingus aega surnuks lüüa ja sellises põlisealnike kantsis mitte midagi teha. Otsustasin lähdeal asuva kuivanud jõe põhja jalutama minna, lootuses veel Hamir tribe rahvast kohata. Ja õnnestuski... Jalutasin koos kahe tribe inimesega pikalt mööda kuivanud jõe põhja, suhtlesime rahvusvahelises keeles, lubasin neid raha eest pildistada. Foto (kaks inimest) maksis 6 birri.
Kui tagasi kämpingusse jõudsin oli meie grupijuht juba saabunud, samuti oli saabunud kohalik giid Dasden, autojuht ja autoomanik ning intensiivsed vaidlused osa raha tagastimise osas käisid. Vaidlused lõppesid kokkuleppega, et Dasden tagastab meile neljale 160 USD-d (paraku küll birrides) ja meie reisikorraldaja Dragoman katab samuti midagi (tegu oli nende poolt usaldatud giidiga). Hiljem kattis Dragoman 100 USD-d, ehk siis 25 USD-d inimese kohta. Seega läks kogu reis mulle maksma 55 USD-d. Mursi tribe ja rahvuspargi külastamine võis isegi seda väärt olla.
Edasi suundusime juba oma veokaga kohalikku Arbori tribe külastama. Külastus osutus väga põnevaks. Saime piiramatu pildistamise õiguse (makstes suurema summa korraga), suhtlesime kohalikega, meie kaks Chrisi andsid arstiabi väikesele katkise jalaga poisile. Õhtul kell 22 algas täiskuu saabumise puhul kohalike tantsuõhtu, mis seisnes selles, et kohale saabusid ümbritsevate külade elanikud, lauldi ja hüpati isekeskis. Tüdrukutel olid tamburiinisarnased kõlinad jalgade küljes, andes teada, et nad on vabad ja vallalised. Pidu kestis kella poole kaheni öösel. Telkisime keset Arbori tribe küla, aga magada oli tegelikult võimatu.
9. märtsi varahommikul asusime teele Moyalesse Keenia piiril. Teele asusime kell 5.30, seega enne Arbori tribe ärkamist. Olime eelmisel päeval juba kõik oma veokasse ära pakkinud. Plaanisime uuesti läbida Konso, et David kaasa võtta. Seejärel suundusime juba Moyale suunas, kuhu me küll sel päeval ei jõudnud. Sõidupäev oli 14 tundi, selle jooksul läks meie veokal rehv katki ning oskasime teel ka ära eksida. Hilisõhtuks jõudsime Etioopia linna nimega Mega. Mega on siiani olnud kõige uskumatum koht, kus ööbinud oleme. Pimedat linna valgustasid vaid tee äärtesse tehtud lõkked. Ööbisime kohutava kvaliteediga hotellis, mida valgustasid vaid küünlad, vett loomulikult ei olnud. Süüa õnnestus meil kohalikus restoranis. Restoraniks on seda kohta küll väga raske nimetada, tuleb meelde eesti keelne väljend „urgas”. Nimelt põles restoranis üksik pirn, söögiks oli tavapäraselt spagetti, joogiks kohalik õlu ja restoraniarvega üritati meile jällegi külma teha. Miski ei tööta nii nagu peaks...
Järgmisel hommikul asusime teele varahommikul enne valge saabumist. Mega linna valgustasid lõkked, tänavad olid enamasti inimtühjad (va. need inimesed, kes ööbisid tänavatel lõkete ääres). Keenia piirile Moyales jõudsime ennelõunal, aga enne Keeniasse „bandiitide teele” suundumist soovisime vahetada veel ka oma Etioopia raha. Raha vahetus oli siis viimane Etioopialik äri, mille pidime alla neelama. Minu kaotus oli jällegi umbes 5 EUR-i. Eesti mõistes ei tundu see just väga suur kaotus, aga Etioopias saab restoranis 5 EUR-i eest umbes 13 kohalikku õlut, seega oli kaotus arvestatav.
Ennelõunal sisenesime Keeniasse, kõigil oli selle üle hea meel J 36 päeva Etioopias oli umbes 30 päeva liiga pikk aeg... nii arvas reisikaaslane Rob. Võib-olla oli tal õigus!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar