Zimbabwe – tõeliselt põnev paik rännakuks!

Rändasin 2009. aasta esimesel poolel 5 kuud veoautoga Kairost Kaplinna ja seejärel kaks nädalat ka Madagaskaril. Teele jäi mitmeid põnevaid paiku, aga üks kõige huvitavamaid riike mida sai külastatud oli kindlasti Zimbabwe.

Esimesed kontaktid Zimbabwe põgenikega toimusid juba Sudaanis Meroe lähedal. Valged zimbabwelased olid teel Hararest Kairosse, et olla eemal Zimbabwest ja kasutada keerukas poliitilises olukorras riigist ajutist lahkumist reisimiseks. Tegemist oli Zimbabwe valge kooliõpetaja, tema kahe lapse ja abikaasa ning peresõbraga, kes küll väga soovisid Zimbabwes elada, aga ei pidanud seda antud ajahetkel mõttekaks. Reisile kaasa võetud sõber elavat praegu peamiselt Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuna Robert Mugabe olevat keelanud tal Zimbabwesse tulla. Kooliõpetaja sõnul oli kool ootamatult ajutiselt suletud ja seega arvas ta, et oleks parim aeg riigist lahkumiseks, et pisut Aafrikas ringi reisida ja mitte igapäevamuredele mõelda. Zimbabwest päriselt lahkuda perekond aga ei soovivat, sest Zimbabwe olevat üks kõige sõbralikema elanike ja parema kliimaga paik maailmas.



Victoria joale Sambia ja Zimbabwe piiril saabusime oma veoautoga aprillikuu lõpus. Olime selleks ajaks reisinud juba hea mitu kuud ja läbinud mitmeid põnevaid Aafrika riike. Zimbabwe kohta liikus erinevat eelinfot, aga kõlama jäi see, et Zimbabwe on ohtlik, sest riik on pankrotis, inimesed üritavad hinge sees hoida selliselt, et kerjavad, müüvad jõuliselt igasugust mittevajalikku kraami ja ka turvalisuse olukord on kaheldav. Tegelikkuses on zimbabwelased aga rõõmsameelsed ja lahked, kahtlemata on nende hulgas ka tüütuid, aga ka tüütutega suheldes saab huumorimeele säilitada ja nalja visata, sest zimbabwelased on enamasti vaatamata riigi keerukale olukorrale positiivsed.

Suursuguse Victoria joa vahetusläheduses asuv linn Vic Falls olevat aastaid tagasi olnud turistide meelispaigaks, aga nüüd on enamus turistidest kolinud üle Sambia linna nimega Livingstone. Vic Falls ehitati spetsiaalselt turistide teenindamiseks ja seega peaks linnas olema suurpärane turismi infrastruktuur. Paraku see enam hästi ei toimi, sest seoses Zimbabwe rahvusvaluuta kiire devalveerumisega ei õnnestunud poodidel enam kaupa müüa ja ei olnud võimalik ka töötajatele motiveerivat töötasu maksta. Sellele vaatamata pakutakse Victoria joaga seotud teenuseid – helikopteri lende, benji-hüppe võimalust, Zambezi jõel raftingu tegemise võimalusi, päikeseloojangu kruiise, jne. Zimbabwes, Victoria joa ääres on vaatamata kõigele võimalik väga sportlikult aega veeta ja näiteks Mosi-oa-Tunya rahvuspargis lõõgastuda ning Victoria joa vetemöllu jälgida.

Ka Zimbabwe väärtusetu raha oli peaminister Morgan Zvangirai algatusel paar kuud enne meie Zimbabwesse saabumist kehtetuks kuulutatud ja ametlikuks maksevahendiks oli nüüd Ammerika dollar. Dollareid oli Zimbabwe elanikele aga väga vaja, nii et teenuseid turistidele pakuti, samuti oli näha, et poed olid hakanud tasapisi kaubaga täituma, ehki paljud ärid olid endiselt suletud. Victoria joa äärses linnas oli loomulikult palju kaupmehi, kes üritasid turistidele Zimbabwe väärtusetut raha suveniirideks müüa, samuti pakuti puidust loomi, eritellimusel tehtud T-särke ja kõike muuda. Kauba müümine oli kohati küll väga agressiivne, müüa võis potentsiaalse ostjaga kilomeetreid kaasa jalutada, et vaid midagi maha müüa. Samas oldi nõus näiteks riideid puuloomade vastu vahetama, nii et kaup ei käinud vaid raha saamiseks.

Ehki Victoria joa ümbruses oli hulgaliselt erinevaid ööklubisid, restorane ja kohvikuid ning elu tundus päris vaha, see kohalike sõnul tõeline Zimbabwe ei olnud. Selleks, et näha, milline Zimbabwe tegelikult on, tuleb sõita sisemaale, läbida suurel hulgal teel asuvaid kontrollpunkte ja alles seejärel saab aru tõelisest Zimbabwest ja selle elust. Nii me sisemaale suundusime, et saada aimu Zimbabwest ja sellest kuidas Zimbabwes tegelikult elatakse.

Meie esimene sihtpunkt oli Hwange rahvuspark. Hwange rahvusparki loetakse Aafrika kolme suurema rahvuspargi hulka ja selle territoorium on võrreldav Harjumaaga. Aafrika suurimateks rahvusparkideks on Serengeti rahvuspark Tansaanias ja Krygeri rahvuspark Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Hwange rahvuspargi suurimaks vaatamisväärsuseks on tema asukad, ehk siis Aafika loomad. Paraku on aga viimaste aastate jooksul toimunud majanduslangus ka loomade populatsioonile oma jälje jätnud. Loomi on hakatud nimelt suurel hulgal salaküttima. Hwange rahvuspargis oli siiski hulgaliselt kaelkirjakuid, elevante ja teisi Aafrika loomi, nii et vaatamisväärset on seal küllaga. Kuna olime selleks hetkeks juba väga paljudes rahvusparkides käinud, muutusime iga järgmise rahvuspargi osas kriitilisemaks, sest niipalju oli juba nähtud ja eks elevant ole ikka elevant, olgu ta siis Samburu rahvuspargis – Keenias, Lõuna Luangwa rahvuspargis Sambias või Zimbabwes. Hulgaliselt oli ka igasuguseid kitselisi ja loomulikult linde. Keda me aga märgata ei suutnud, olid teised turistid.

Pärast Hwange rahvuspargi külastamist suundusime mõneks päevaks Botswanasse, sealt edasi Namiibiasse, seejärel jällegi Botswanasse ja sealt tagasi Zimbabwesse. Meie teistkordne Zimbabwe külastus algas aga tunduvalt lõuna poolt, ületasime Zimbabwe piiri Bulawayo lähedal.

Piiriületus Bulawayos ei läinud aga nii kergelt, kui varasem piiriületus Livingstonest Sambias Vic Fallsi Zimbabwes. Kuna Eestil ei olnud Zimbabwega ilmselt mingeid diplomaatilisi sidemeid, siis oleks Eesti kodanik pidanud viisa enne piirile jõudmist hankima. Nii seletati piiril juba teist korda. Kui esmakordsel piiriületusel leiti väljapääs „nähtud“ viisa väljastamisega, mis maksis mitu korda rohkem, kui näiteks Taani ränduritele ja oli samas vaid ühekordseks riiki sisenemiseks, siis sel korral „nähtud“ viisat väljastada ei soovitud. Kohaliku piiripunkti ülemal olid selgelt korruptiivsed eesmärgid, sest räägiti sellest, kuidas tuleb viisa väljastamiseks hakata pealinna Hararega konsulteerima ja kui kaua see kõik aega võtab. Meie reisijuht otsustas olukorra korruptiivselt lahendada ja seega väljastati jällegi kallihinnaline „nähtud“ viisa, aga mõõduka lisatasu eest. Paraku ei olnud reisijuhil oskust ega tahet pikemalt läbirääkida, et olukord laheneks ilma igasuguste täiendavate rahaliste kulutusteta ning oleks säästlik ka järgmistele ränduritele, kellelt meie halva eeskuju mõjul raha tõenäoliselt välja pressima hakatakse.

Bulawayo linnast sõitsime me lihtsalt läbi, et ööbida linna lähedal asuva Motobo rahvuspargi läheduses. Motobo rahvuspark Zimbabwele omaste kivihunnikute, bušmanide poolt kasutatud koobaste ja suure hulga ninasarvikutega oligi meie järgmiseks sihtpunktiks.

Hommikune kohtumine kohaliku valgenahalise Zimbabwe giidiga osutus väga meeldivaks. Võiks isegi öelda, et tegemist oli kogu meie 5 kuud väldanud reisi kõige parema kohaliku giidiga. Giid Ian Harmeri tegi eriti heaks see, et ta oli koos bušmanidega elanud, oskas kohalike põliselanike keeli ja teadis kõike ninasarvikute elust. Samuti oli tal selline maastikuauto, mille kapotile oli ehitatud tool. See andis võimaluse ühel ränduril nautida Ameerika mägede taolist sõitu.

Motobo rahvuspargis külastasime bušmanide poolt kasutatud koopaid, millel olid iidsed koopamaalingud. Saime teada, et koopamaalinguid joonistasid bušmanid selleks, et üksteisele sõnumeid jätta. Vaatlesime Zimbabwe, mis kohalikus keeles tähendab kivihunnikut, kõige kuulsamat kivihunnikut, mis erinevate hinnangute kohaselt sellisena veel aastasadadeks seisma jääb. Muljet avaldavaks oli kohalike põliselanike küla külastamine, kus kohtusime hõimupealikuga, kes traditsiooniliselt riietatud ja üpris eakas. Hõimupealik jagas meile muljeid, kuidas ta aastaid tagasi leopardiga võitles ja oleks peaaegu alla jäänud. Valge mees oma suure tapva relvaga olevat aga juhtunud samas kandis olema ja aitas ta keerukast olukorrast välja. Sellest ajast saati kannab hõimupealik ehtena leopardinahka. Zimbabwe küla elas selliselt, et igal hõimuliikme perekonnal oli oma mudahütt. Küla keskel oli ühine köök, mida siis hõimu liikmed ühiselt kasutasid, et süüa teha ja teiste hõimu liikmetega sotsiaalset elu elada. Küla ümbritsesid jällegi uhked iidsed kivihunnikud, nagu mitmel pool Zimbabwes.

Põnevaks seikluseks oli ka jalutuskäik metsikute ninasarvikutega. Ninasarvikutega jalutasime ilma igasuguse turvava auto või kaitsva relvata. Meie valge giid andis juhised, kuidas käituda, kui ninasarvik peaks ründama. Aitab see, kui kohale kivistuda ja mitte jooksma hakata. Kui aga ninasarvik hooga ründab, peaks kiirelt lähima puu otsa ronima. Õnneks ninasarvikuperekond meid ei rünnanud ja omavaheline tutvus oli igati sõbralik – meie uudistasime neid ja nemad meid. Giid Ian rääkis, et tegelikult on ninasarvikute salaküttimine Zimbabwes suur probleem. Zimbabwe seaduste kohaselt on pargivahil salaküti teolt tabamisel õigus ta kohapeal maha lasta. Ian ütles, et enamikele külastajatele tundub selline säte utoopia valdkonda kuuluv, aga reaalselt hukatakse sellisel viisil erinevates Zimbabwe rahvusparkides kuni 30 salaküttimisega tegelevat inimest kuus. Probleem on tõsine, seda eriti põhjusel, et ninasarviku sarv maksab mustal turul tuhandeid dollareid – see tähendab aga kohalikule elanikule justkui suurt lotovõitu. Nii, et paljud Zimbabwe vaesed on valmis suure raha teenimise nimel eluga riskima. Järgmisel päeval jätkasime sõitu Antiloopide parki, mis oli aga juba spetsiaalselt turistidele loodud, ehki ka sotsiaalne element oli pargis siiski olemas.

Antiloopide park oli suur ja uhke rajatis Lõuna-Zimbabwes Gweru linna lähistel. Paraku oli olukord ka Antiloopide pargis selline, et ehitatud olid uhked hooned turistide majutamiseks, aga turistidena olime paika külastama läinud vaid meie. Antiloopide pargi üheks oluliseks tegevuseks oli lõvide kasvatamine ja nende loodusesse tagasi viimine. Enamik lõvisid, kes Antiloopide pargis elasid olid seega justkui loomaia lõvid, kellele õpetati, kuidas jahti pidada ja ise eluga toime tulla. Antiloopide pargis oli ka suurel hulgal elevante, hobusid, kaelkirjakuid ja mõistagi antiloope. Kõigi nende loomadega pakuti turistidele erinevaid teenuseid. Näiteks oli võimalik elevandiga koos ujuma minna, lõvidega jalutada, lõvipoegi imetada ja hoburakendiga safarit nautida. Igasuguseid teenuseid oli hulgaliselt, aga kuna viibisime Antiloopide pargis vähem kui ööpäeva, saime nendest osa vaid osaliselt.



Jalutuskäik lõvidega oli tõeliselt huvitav kogemus. Ehki lõvid olid inimeste läheduses kasvanud, valmistati neid ette looduserüppe tagasi minekuks ja seega olid nende meeled igasuguse võimaliku liikuva ja söödava suhtes erksad. Jalutuskäigu jooksul märkasid lõvid kaelkirjakut ja võtsid kohe jahiasendi sisse. Õnneks nad kaelkirjakust jagu ei saanud. Ka jalutajaid hoiatati, et lõvi ei ole kass – seega on võib lõvipoolne rünnak alati olla võimalik. Liikuda tuli grupis, sest lõvi jahib alati karja nõrgemat liiget. Kummardada ei tohtinud, sest lõvile tundub kummarduv inimene justkui metsloom. Lõvi taltsutamiseks anti igale jalutajale kepp, millega võis ülemeelikule lõvile silmade vahele näidata ja käsklusi jagada, aga samas aitas lõvi taltsutamiseks ka mõne rohukõrre krõbistamine, mis lõvi tähelepanu uuele ja huvitavale juhtis. Jalutuskäik lõvidega oli kahtlemata põnev kogemus, mida soovitaksin kõigile.



Järgmisel päeval sõitsime edasi Zimbabwe linna nimega Masvingo. Kuna tegemist oli pühapäevaga, siis linn oli suhteliselt välja surnud. Mudasel keskväljakul oli siiski hulk nokastanud noori, kes valgete rändurite saabudes kohe tutvust sobitada soovisid. Kuna noored olid suhteliselt agressiivsed ja pealetükkivad, siis suhtlesime nendega vaid põgusalt, tegime mõned ühisfotod ja suundusime linnaga tutvuma.

Masvingos leidsime Zimbabwe keeruka majandusliku olukorra kohta järjekordse tõendi. Linna keskse poe aknal oli silt, et poeröövid on viimasel ajal üsna tavalised ja olge ettevaatlikud, kui keegi teilt abi tuleb paluma, sest kui rahalist abi pakute, võite kõigest ilma jääda. Masvingo oli nüüd see tõeline Zimbabwe. Zimbabwe, mis oli pankrotis, kus olid suured sotsiaalsed probleemid ja mille elanikud ei teadnud, kuidas keerukast olukorrast välja tulla. Samas oli Masvingos aga ka positiivset. Jäime peatuma ühe kiriku juurde, millest kostis laulu ja käte plaksutamist. Kui lähemalt uurisime, siis toimusid kirikus pulmad.

Masvingost suundusime edasi Zimbabwe ühe kõige olulisema vaatamisväärsuse – Suure Zimbabwe varemete juurde. Suure Zimbabwe varemed on paik, kus Zimbabwe riik aastasadu tagasi alguse sai. Nagu öeldud, tähendab Zimbabwe kohalikus keeles kivihunnikut ja kui riigis ringi reisida, näeb atraktiivseid kivihunnikuid üpris tihti. Suur Zimbabwe tähendab aga suurt kivihunnikut ja seda ta oli! Suur Zimbabwe oli sisuliselt iidne kindlusrajatis, milles elas aastasadu tagasi Zimbabwe valitseja. Rajatisest on võetud mitmeid elemente üle ka Zimbabwe sümboolikaks. Näiteks oli kindlusrajatise viljatorn kujutatud Zimbabwe nüüdseks juba kehtetul rahal. Suure Zimbabwe varemetest leitud kuulsad seebikivi (soapstone) linnud on nähtaval kohalikus muuseumis, samas ilutseb linnu kujutis ka Zimbabwe lipul ja paljude erinevate Zimbabwe firmade logodel. Suure Zimbabwe varemed on kahtlemata põnev paik külastamiseks, aga see sõltub paljuski ka ränduri eelistustest – tegemist on ikkagi nö vana kindluse varemetega.

Õhtul, pärast Suure Zimbabwe varemete külastamist sattusin läheduses asuvas baaris suhtlema ka Belgia päritolu mehega, kelle nimeks oli Luc ning tema kauni kohaliku naisega. Luc oli neli ja pool aastat tagasi Zimbabwesse turismireisile tulnud, kohanud imeilusa kohaliku naisega, ning otsustanud Zimbabwesse elama asuda. Meie kohtumise ajal elas Luc koos naisega Zimbabwe pealinnas Harares ja tegeles kohaliku jalgpalliklubi juhtimisega, Suure Zimbabwe varemetele oli tuldud nädalavaheust veetma. Rääkisime Luci ja tema naisega pikalt Zimbabwe elust, aga kõige huvitavamaks oli vast Luc-i vanglakogemus.

Luc oli Zimbabwe eeluurimisvanglas istunud juba kahel korral. Esimesel korral olevat ta Harare vanglasse viidud, sest ta ei olnud nõus jalgpalliklubile eraldatud miljonitest Zimbabwe poliitikutele korruptiivset eraldist tegema. Süüdistust nagu otseselt polnudki, mees võeti Harare linnatänaval kinni ja viidi reede pärastlõunal Harare vanglasse. Kuna ta aga aru ei saanud, mis oli kinni võtmise põhjuseks, siis ootas ta esmaspäeval toimuma pidavat kohtuprotsessi. Esmaspäeval toimunud kohtuprotsessil leiti, et tema kinnipidamiseks puudus alus ja ta vabastati. Teisel korral, aasta hiljem, viisid Zimbabwe politseijõud ta jällegi Harare vanglasse. Kuna ta aga esimesel korral saadud vanglakogemust enam nautida ei soovinud, siis otsustas tasuda 1500 Ameerika dollarit vangivalvuritele, et nad ta vanglast vabastaksid. Nii läkski. Luc vabanes vanglast pärast altkäemaksu tasumist juba samal päeval. Harare vanglast rääkis ta aga seda, et kuna vangla külastamiseks on seatud piirangud, siis tuleb toidu, riiete ja muu vanglasse viimisel loovutada raha ikkagi ka vangivalvuritele. Enamik eeluurimisvanglas olnud rahvast väljastpoolt pakke ei saanud ja seega ei olnud neil ei sooje riideid ega ka midagi süüa. Luc ja mitmed teised vangid, kellele väljastpoolt süüa ja riideid toodi, jagasid neid ka teiste vangidega, sest osa vangidest polnud juba päevi midagi söönud.

Zimbabwe on tänaseks suures osas vabanenud valgenahalisest elanikkonnast. Öeldakse, et Zimbabwes on nüüd rohkem elevante, kui valgeid. Valged on olnud aga väga olulised Zimbabwe majandusele, sest nii Zimbabwes kui ka paljudes teistes Sahara taguse Aafrika riikides on just kohalikud valged need, kes on suutnud ärisid ja organisatsioone juhtida ning oma tooteid ja teenuseid eksportida. Ka baar, kus me Luc-ga kohtusime, kuulus valgele omanikule, samas olid töötajateks mustanahalised zimbabwelased. Sellist vaatepilti kohtas lõuna pool Aafrikas igal pool. Arutlesime omavahel, miks valged Aafrikas nii edukad on ja oskasime välja pakkuda kaks võimalikku varianti. Esiteks, valgetel Aafriklastel on enamast tunduvalt parem haridus kui mustadel Aafriklastel, teiseks, suudavad valged Aafriklased struktureerida tooteid ja teenuseid selliselt, et nende suhtes tekib usaldusväärsus – valgel inimesel on teise valge inimesega tunduvalt lihtsam äri teha, sest ainuüksi valge nahk ning käitumismaneerid tekitavad teises valges inimeses usaldust. Paraku ei ole Robert Mugabe osanud sellisest võimalusest aru saada ja nii leiabki valgeid zimbabwelasi kõikjalt väljastpoolt Zimbabwet - olgu see siis Sambia, Botswana, Mosambiik või Lõuna Aafrika Vabariik.

Zimbabwe on aga vaatamata kõigele endiselt väga kaunis riik. Zimbabwe - ehki pankrotis, on majanduslanguse põhjast Ameerika dollari riiklikuks valuutaks kehtestamisega üle saanud. Zimbabwe teed, kommunikatsioonid, majad ja turismirajatised on endiselt tasemel, aga paraku halveneb kõik aegamööda, sest raha toovaid turiste ja välisinvestoreid riigis peaaegu ei ole. Zimbabwe elanikud on aga endiselt rõõmsameelsed, vaatavad positiivselt tulevikku ja loodavad kõige paremat.

Tõnu Pihelgas
Reisifotod: http://nagi.ee/photos/tonureisid/sets/