Täpsemalt meie reisist Etioopias ehk mis siiani on toimunud...

Siiani oleme külastanud mitmeid mitmeid Etioopia linnu ja külasid. Alustades Gondorist, mis paistis silma oma Euroopaliku väljanägemise ja jõukusega (seda eriti pärast Sudaani külastamist). Gondoris külastasime Selassise kirikut ja erinevate Etioopia kuningate paleesid. Samuti saime osa Gonderi kirevast ööelust ja tutvusime kohaliku meeveiniga. Külastasime ka kohalikku Dasheni õlletehast, mis äärmiselt läänelik. Kõik seadmed sellesse õlletehasesse olid hangitud Euroopast, õllelinnas imporditakse 100% Belgiast. Pole ime, et õllel hea kvaliteet. Samas paneb imestama, et kohalikku õllelinnast ei kasutata. Põllumaad ju Etioopias küllaga.

Edasi Sõitsime Debarki linna, mis on nii öelda baasiks edasi liikumisel Simieni mägedesse. Matkasime kolm päeva Simieni mägedes. Simieni mägede kõrgem tipp on 4620 meetri kõrgune ja seda kutsutakse Ras Dashen (sarnane nimi on ka kohalikul parimal õllesordil ja pangal). Meie tee viis esmalt 3250 meetri kõrgusel asuvasse baaslaagrisse, millest sooritasime esimese neli ja pool tundi kestnud matka. Matkal kohtasime Etioopias elavaid ahve, nägime suurepäraseid
vaateid ja suhteliselt kuivanud juga. Järgmisel päeval jagasime oma grupi kaheks. Mina koos nelja kaaslase ja püssimehest kiidiga läksime pikemale matkale. Meie eesmärgiks oli jõuda 3600 meetri kõrgusel asuvasse Ceeche baaslaagrisse. Teele jäi lisaks hulgale ahvidele, hundile ka 3500 meetri kõrgusel asuv Ceeche küla. Ceeche külas kutsus noor inglise keelt neiu meid enda juurde kohvi tseremooniale. Kohvi tseremoonia toimus kohalikus mudahütis. Ehki elutingimused mudahütis olid kohutavad, oli kohvi maitsev ja ka paar päris head fotot õnnestus pildistada. Ceeche külas andsime esmaabi ka kohalikule daamile, kes oli oma põlve nikastanud. Väga külma õhtu ja öö (-2 *C) veetsime 3600 meetri kõrgusel Ceeche baaslaagris. Selgus, et meie poolt üüritud telk vajas tugevat parandamist enne kui saime enam vähem kindlad olla, et tuul seda öösel ribadeks ei rebi. Järgmisel päeval jätkasime matka 3892 meetri kõrguse mäe tippu ja pärast seda juba kokkusaamiskohta mägede ja orgude taga. Matka jooksul kohtusime mitmete huvitavate inimestega. Teiste hulgas kahe Iisrealist pärist tütarlapsega, kes kahekesi Etioopiat ja ülejäänud Ida-Aafrikat külastama tulnud, Zimbabwest pärist hetkel Kaplinnas elavat valget keskealist härrasmeest, kes kuuldes, et oleme Zimbabwesse teel rääkis suure õhinaga Zimbabwest, selle praegusest poliitilisest olukorrast ja loomulikult sellest, mida Zimbabwes vaadata. Kohtusime ka Poola ränduritega, kellele kõrgushaigus pisut liiga tegi. Ilmselt oli
põhjuseks liiga kiire tõus 3600 meetri kõrgusele baaslaagrisse. Huvitavaks seigaks oli ka õhtuse teejoomise kõrval kuulata giidide juttu eelmisel aastal Simieni mägedes matkanud eestlastest. Giidile olid eestlased meelde jäänud just eelkõige selle poolest, et juba hommikul vara alustati väikse õllega. Pärast meie taasliitumist ülejäänud grupiga sõitsime tagasi Debarki linna, et ööbida ja järgmisel päeval juba edasi Axumi suunas sõita.

Axumisse me esimese hooga ei jõudnud, sest tee oli liiga mägine ja kehva kvaliteediga. Ööbisime teele jäänud linnas Inda-Selassie linna ennast me näha ei jõudnud, sest hotell asus meil äärelinnas, olemas oli nii baar kui ka restoran. Hotellis puudus vaid vesi – igasugune vesi. Õhtu möödus kenasti, aga hommikul selgus, et meie kohalik giid oli petis. Nimelt võttis kohalik giid minult õhtul 100 birri (umb. 100 EEK-i) kahe õlle eest ja lubas ülejäänud summa so. 88.- birri hommikul tagastada. Hommikul ta aga enam välja ei ilmunud. Reisikaaslaselt võttis aga hommikul 100 EUR-i, et see Etioopia rahaks (birrideks) vahetada – rahaga ta kadus. Vahejuhtum oli suhteliselt ebameeldiv, aga õnnesks polnud minu rahaline kaotus just väga märkimisväärne. Reisikaaslasel võttis kaotusest taastumine ikka mõnevõrra aega.

Axumisse jõudsime 10.02.2009 ennelõunal. Axum sarnaselt Gonderile oli endine Etioopia pealinn ja väga oluline kaubandussõlm Araabia maailma ja Aafrika vahelistes kaubandussuhetes. Axumis on mitmeid olulisi vaatamisväärsusi, nagu kirik, väga lagunenud palee, obeliskid ja hauakambrid. Axumi lähedal Eritrea piiri ääres mägedes asus klooster nimega Debro Domo. Eriti huvitavaks tegi kloostri just asjaolu, et sinna pääsemiseks tuli kogu meie grupp ülesse vinnata loomanahast tehtud paelaga. Mäe otsa vinnajaks oli ilmselt leepria haige munk ja ülesse tuli vinnata 15 – 20 meetrit. Kuna mina otsustasin kloostrit külastada koos oma seljakotiga, oli kogu ülesse vinnamise protsess üsnagi kole. Klooster iseensest oli aga vahva ja kogu kohale sõtmise
protsess, ülesse vinnamise protsess ja ringi vaatamise protsess oli aga kindlasti oma aega ja raha väärt. Lisaks kloostri hoonetele, kaunitele vaadetele, selles elavatele munkadele oli huvitav ka
joogivee kogumise süsteem. Nimelt olid mungad raiunud mitmeid auke kaljusse, kuhu siis vihmavesi kogunes. Seda joodi päevast päeva ilma igasuguse lisa puhastamiseeta. Uurisime, et kas nii haigeks ei jää? Vastati, et kui ikka tõsiselt usud, siis ei jää...

Axumist liikusime edasi Mekele linna. Mekeles me sisuliselt ainult ööbisime, aga teel Mekelesse külastasime kahte kirikut. Esimene neist asus mäe otsas, aga ligipääs oli sellele vaatamata suhteliselt lihtne - korrallikud trepid. Ka kiriku sisemus oli vaatamisväärne, ehki ei midagi väga uudset või erilist (võrreldes juba nähtuga). Teine kirik oli väliselt täiesti vaatamisväärne, aga sees olid vaid kiviseinad – need kes maksid 50 birri sissepääsu eest olid tõsiselt pettunud.
Mekeles läksime osaga grupist kohalikku restorani, mis oli äsja taasavatud ja Lonely Planeti reisijuhi poolt tungivalt soovitatud. Tegemist oli suhteliselt suure söögikohaga, kus rohkelt kohalikke elanikke, muusika, tants ja parimad liharoad. Kontsert oli vaatamata linnas toimunud elektrikatkestusele täiesti vaatamisväärne ja nii me traditsioonilist Etioopia elu nautisime.

Mekelest jätkus järgmise päeva hommikul teekond Woldiya linna. Tegemist oli suure sõidupäevaga. Teele jäi kauneid mägiseid vaateid, keskpäeval einestasime kohalikus restoranis. Woldiya linna jõudsime alles hilisõhtul. Hotelli piiras suur hulk erinevate ÜRO organisatsioonide autosid. Lootsime, et see on kvaliteedimärgiks hotellile. Paraku polnud aga vett, ehki baar ja restoran toimisid.

Woldiyast lahkusime jällegi järgmisel varahommikul, et õhtuks jõuda Lalibela linna. Lalibelasse jõudmiseks tuli ületada 3500 meetri kõrgune mäekuru. Lahtises autos oli kõrge mäekuru ületamine üsna jahe kogemus. Jällegi saatsid meid kaunis vaade ja teedel lehvitavad lapsed. Laste peamiseks sooviks Etioopias tundub olema pastakas. Seda karjuti meile igal sammul „give me a pen!" Osa väikseid suutis meie autoga mägedes isegi kilomeetrid kaasa jooksta ja pidevalt oma nõuet korrata. Arutlesime omavahel, et nii need keskmaa jooksu Etioopia olümpiavõitjad tulevad „give me a pen!"

Lalibelasse jõudsime 14.02.2009 pärastlõunal. Esimeseks eesmärgiks oli pisut keha kinnitada ja linnas (kohalike arvates külas) pisut ringi vaadata. Järgmisel päeval plaanisime kuningas Lalibela poolt rajatud kirikute külastamist. Kirikud Lalibela külas olid aga tõelised vaatamisväärsused. Kirikud olid raiutud laavasse, neid oli palju ja nad nägid nii seest kui ka väljastpoolt välja väga efektsed. Lalibela kirikud rajas Etioopia kuningas Lalibela. Kirikute ehitamise protsess vältas 13. kuni 15. sajandini. Kuna olime autosõidust ja rännakutest mägedes juba üsna väsinud, otsustasime Lalibelasse jääda mitmeks päevaks. Paraku ei olnud Lalibelas peale kirikute aga suurt midagi vaadata. Osa rahvast läks mäe otsas asuvat kloostrit külastama. Hilisemal küsitlemisel selgus, et tegu oli samuti ikkagi kirikuga, mõned mungad elasid lihtsalt kiriku lähedal. Huvitav oli aga kohaliku kooli külastamine.

Külastasime kolme reisikaaslasega kohalikku kooli. Tegime koolile vihikute ja pastakate näol annetuse (annetuses osalesid kõik reisikaaslased, mitte ainult meie neli), kohtusime kooli direktoriga ja külastasime ka inglise keele tundi. Kooli direktor rääkis, et koolis õpib 2870 õpilast. Kooli minnakse enamasti 7 aastaselt, õpitakse erinevaid õppeaineid alates inglise keelest lõpetades keemia ja füüsikaga. Klassis õpib 60 kuni 70 õpilast. Kooli direktor oli väga üllatunud kui kuulis, et Ühendkuningriikides õpib klassis tavaliselt 30 õpilast. Kooli õpetaja teenib kuus umbes 900 birri (umb. 900 EEK-i) sõltuvalt tema kvalifikatsioonist ja õpetatavate tundide
hulgast. Kooli raamatukogu oli ilus ja ruumikas, puudu olid vaid raamatud. Mõned raamatud siiski olid, aga 2870 õpilase kohta oli raamatute hulk ja valik äärmiselt väike. Vaatasin, et raamatukogu ruumist saaks meeldiva Interneti keskkuse kujundada. Paraku polnud kooli õpilastel aga Internetile ligipääsu – ligipääs oli vaid õpetajatel. Inglise keele klassi külastamine oli aga igati vahva. Kuna kolm meist neljast olid pärit Inglismaalt, siis suhtlus parimal inglise keele tasemel oli kindlasti õpilastele abiks. Uurisime, kelleks soovivad lapsed tulevikus saada. Selgus, et laste hulgas oli nii tulevasi arste, õdesid, insenere kui ka õpetajaid. Tutvustasime põgusalt oma reisi Kairost Kaplinna ja laste soovil ka omi ameteid. Vahva kogemus igal juhul!

Lalibelast sõitsime edasi Bahir Dari linna. Linn asub maalilise Tana järve kaldal, mis on alguspunktiks Sinisele Niilusele. Sõit Lalibelast Bahir Dari võttis 12,5 tundi ja selle tegid eriti keerukaks teetööd ja minu juba vaikselt mööduv kõhuhäda. Lalibela restoran Unique oli
kõhuhäda põhjustajaks. Täna 19.02.2009 Bahir Daris olles jõudsime külastada jõehobusid. Nimelt elab siin üle saja jõehobu. Plaanis on külastada veel järve keskel asuvat kloostrit ning kririkut ja Sinise Niiluse jugasid. Pärast Bahir Dari külastamist suundume edasi Addis
Ababasse ja sealt edasi Etioopia lõunaossa. Keeniasse plaanime jõuda 11.03.2009.

Mis puudutab aga Etioopia kogemust siiani, siis tegemist on areneva riigiga. Kahjuks on möönud aastate abipaketid inimestele selliselt mõjunud, et abi saamist peetakse igati normaalseks. Abi saamiseks piisab kohalike arvates vaid sellest, et oled etioopialane. Abi soovivad noored ja lapsed T-särkidena, pastakatena, raamatutena, banaanidena, õhtusöökidena, kommidsena ja loomulikult sularahana. Omavahel juba naljatasime, et uus tervitusviis turistile on „Hello
Money" ja uus laul „Birr, birr, birr, birr, birrr, birr, birr..." Õnneks või kahjuks on selline abi andmine üksiku turisti poolt aga võimatu, sest igasugusel kandamil on piirid. Soovidel ja soovijatel paraku aga piire ei ole...

Etioopias on aga rohkelt potentsiaali saada arenenumaks, paremaks ja stabiilsemaks riigiks. Etioopias elab uskumatult palju väikseid lapsi, see on kindlasti koormaks nii Etioopiale kui ka abi andvatele riikidele ja organisatsioonidele. Sünnikontroll läbi hariduse, läbi kõrgema elatusstandardi ja miks ka mitte läbi tasuta jagatavate kondoomide võiks olla teemad, mida siin teha tuleks. Interneti parem levik ja kättesaadavus kohalike elanike hulgas oleks suureks abiks
hariduse ja tegevusvabaduse suurendamisel. Teede ehitus käib mitmel pool täie hooga. Kohal on hiinlased, kes kas ise või etioopialaste abiga teid ehitavad. Elektri ja vee katkestused on igal pool valdavad, aga tundub, et miski pole ületamatu. Kohalike sõnul moodustab kohvi
suure osa Etioopia ekspordist ja kohvi on siin tõeliselt hea. Kindlasti annaks leida valdkondi, milles Etioopia 73 miljonit inimest veel head on, et seda siis maailmale tutvustada ja eksportida...