ja millalgi võib valmida ka moodne asfattee. Meie esimeseks mitmepäevaseks peatuspaigaks oli Gonderi linn Etioopia põhjaosas. Gonderi linn oli Sudaani linnadega võrreldes väga heal tasemel.
Rohkelt kohvikuid, restorane, poekesi ja ööklubisid. Inimesed riietusid Euroopalikult, ehki mitte pidulikult. Gondor kui endine pealinn oli peatuskohaks paljudele turistidele eelkõige just sellepärast, et linnas asus hästi säilinud ja väga omapärane kirik ning kuningapalee. Ka meie külastasimwe nii kirikut kui paleed. Silma hakkas aga ka see, et kui Egiptuses üritasid inimesed pidevalt midagi müüa ja kohati oli see kõik üsnagi tüütu, siis Etioopias küsiti lihtsalt pastakat, raha, inglise keele sõnastikku või „palun anna midagi". Enamik diskussioone jõudis selleni, et vaja oleks midagi osta, kedagi sponsoreerida, lihtsalt raha anda või õhtusöök välja teha. Samuti küsiti T-särke, pükse ja sandaale. Tundub, et rohked Etioopias tegutsevad abiorganisatsioonid on kohaliku elanikkonna kerjusteks muutnud. Lalibela linnas palus üks noormees, et ma talle
ühtusöögi välja teeksin. Uurisin, et kes ta selline on (unustas ennast tutvustada), ütles, et on etioopialane ja juba ainuüksi sellepärast tuleks mul talle õhtusöök välja teha. Kui keeldusin, oli väga pahane.
Etioopia on üldiselt väga ilus maa – kõrged mäed Põhja-Etioopias, rohked võimalused Simeni mägedes matkata. Ahvid, hundid, rebased ja Sinises Niiluses elavad jõehobud. Etioopias on palju krikuid, kloostreid ja paleesid. Palju vaatamisväärsusi on ilmselt ka veel avastamata ja väljakaevamata. Kui Sudaanis oli palju vaatamisväärsusi, mis polnud ei kohalike ega turistide poolt avastatud ega korda tehtud, siis Etioopia oskab oma vaatamisväärsuste pealt vähemalt teenida. Kohati muutub vaatamisväärsuste vaatamine suisa kulukaks, sest tasuda tuleb pileti eest, giidi eest, transpordi eest ja lisaks veel erinevad lisatasud hea töö eest. Tööjõudu on Etioopias aga küllalt. Kohe kui ületasime Sudaani Etioopia piiri hakkas silma tohutul hulgal lehvitavaid ja meie autole järgi jooksvaid lapsi. Etioopias elab üle 73 miljoni inimese ja
tundub, et enamik neist on lapsed ja noored. Lapsed töötavad põldudel, karjatavad loomi. Noored on kogunenud linnadesse, kus õpivad ja töötavad. Hotellides, restoranides ja ööklubides on just noortest koosnev tööjõud. Vanemaid inimesi on üldiselt vähem näha, ilmselt ei ole eluiga kuigi pikk (keskmine eluiga vastavalt Lonely Planetile 48,8 aastat) ja paljud vanemad inimesed on ilmselt rohkem oma talupidamise või kodukesksed.
väga lahe blogi :) olen ise Lääne-Aafrikas umbes samasuguse teekonna, nagu Rebaseonu, läbinud, aga Ida-Aafrika reisikirjeldustest tuleb nii mõndagi tuttavlikku ette... Aafrika oma vastuolulisuse, vaesuse ja korraldamatusega, aga ometi nii võluv... mina jätsin sinna igatahes oma südame ja tahaks kindlasti kunagi tagasi minna. Head reisi ja jõudu blogimisel, kadestan heas mõttes!
VastaKustuta