Egiptus arenguabi seisukohast

1.       Prügimajandus – suur probleem. Enamasti pole ei prügikaste, ega prügikoristussüsteemi. Tänaval liiguvad varahommikuti küll tänavapuhastusautod, aga needki ilmselt suuremates linnades. Mujal visatakse prügi lihtsalt maha ja tuul kannab selle laiali. Nii, et prügivaldkonna arenguabi projektid oleksid Egiptuses ilmselt vägagi teretulnud.

2.       Liiklusohutus tundub samuti olema suur probleem. Valgusfoore ei respekteerita. Vähemalt on neid paigaldatud ja paigaldatud on ka numbreid mahalugev süsteem, mis ütleb, et kui kaua punane või roheline tuli veel kestab. Sellele vaatamata respekteerivad punast tuld vaid väga üksikud juhid. Kairos ei näinud ma isegi neid üksikuid. Ainuke keda seal respkteeriti oli füüsiline liikluskorraldaja. Kui hakkad jalakäijana teed ületama, siis rohelisele tulele mingil juhul loota ei saa – sõidetakse üle. Tuleb lihtsalt ringi vaadata ja minna siis, kui autosid parasjagu ei tule või nende vahelt läbi lipsata. Politseid on tänavatel palju, aga liikluisohutusse see eriti panusta, sest ei punase tule eiramine, suunatulede  olemasolu, ega ka sõiduvahendite tehniline korrashoid pole politseile probleemiks. Autod, enamasti paarkümmend aastat vanad, on imporditud Lääne-Euroopast ja on selgelt oma lõpu ootel. Turvavööde kasutamine rääkimata tuledest pimedal ajal ei ole Egiptuses ilmselt veel populaarust võitnud. Signaalid on aga kõigil autodel parimas korras ja seda demonstreerivad autojuhid pidevalt. Tõenäoliselt annaks liiklusohutust  õige seadusloome, politseipoolse jõustamise ja meediakajastusega muuta – kui vaid soovitaks.

3.       Majanduse ühekülgsus võiks samuti olla teema, mida saaks arenguabi abil muuta. Egiptus ei ole vaene riik. Samuti on egiptlastel veres äri tegemine. See ju kõik positiivne. Peamine äritegemise viis tundub olema turismiäri, mis kohati hästi välja arendatud ja toimiv. Suur osa ärist on aga egiptlastele endale suunatud ja ka see on täiesti mõistetav. Kui Egiptus suudaks toota ka midagi muud lisaks papüürusele, väikestele sfinksidele, lõhnadele ja turistidele pakutavatele teenustele, oleks see samm edasi. Aastatuhandeid tagasi oli Egiptus suur kaunite kunstide häll.  Miks ei võiks seda ka tänapäevl kasutada, et pakkuda erinevaid moeteenuseid, arhidektuurilisi meistriteoseid või kasvi lihtsalt toota vajalikku tarbekaupa nii kohalikele elanikele kui ka ekspordiks...

4.        Intellektuaalomandi kaitse sisuliselt puudub. Tänavatel müüakse võltskaupa alates võlts Rolexitest lõpetades võltssigarettidega, rääkimata muusikast ja filmidest. Kindlasti oleks ka siin üht-teist ära teha, kui vaid kohalik politsei sellest huvituks.

5.       Egiptuses on suur terrorismioht. Nii väidab Briti välisministeerium oma Egiptuse teemalises üllitises. Samas on riigis tohutul hulgal politsei kontrollpunkte, kus reisijate dokumente kontrollitakse. Sellisel viisil saavad tööd väga paljud egiptlased. Samas pole töö ilmselt just väga suurt lisaväärtust lisav. Kui sõita Kairost Aswani, siis sisuliselt iga asula, silla või suurema risttee eel ootab järjekordne politsei kontrollpunkt, kus lahkelt tervitatakse paar sõna juttu puhutakse ning seejärel head teed soovitakse. Kindlasti parandab selline politseikontroll riigi turvalisust, aga võib-olla oleks selleks ka teisi – odavamaid viise? Egiptus oma 82 miljoni elanikuga vajab tööd ja leiba, aga kas seda peaks just riigi raha ümberjaotadades tegema jääb mulle suureks küsimuseks. Võib-olla aitaks majanduskeskkonna parandamine, omandiõiguskindluse parandamine, demokraatia ja sõnavabaduse parandamine luua uusi töökohti ja inimesi rikkamaks muuta. Ka terrorismi- ja organiseeritud kuritegevuse ohtu annaks ilmselt kaasaegsemate vahenditega vähendada ja osa praegu kasutatavast politseijõust erasektrosisse lisaväärtust pakkuma suunata.

6.       Pooleli olevad ehitised ja toidu turvalisus. Ma ei kujuta hästi ette, mida peaks tegema, et egiptlased oma pooleli olevad majad lõpuni valmis ehitaksid. Selliseid pooleldi valmisehitatud maju kohtab igal sammul. Kuna ilmastik on valdavalt hea, siis puudub ilmselt looduslik sund need majad lõpuni valmis ehitada. Puudu on ilmselt ka valitsuse poolsest tahtest ehitiste kvaliteeti määrata või nende valmissaamist reguleerida. Kreekas pidavat olema seadus, mis reguleerib ehitiste lõpuni valmis ehitamist ja väidetavalt pidavat see seadus olema edukas. Ise pole ma Kreekas siiani käinud, nii et täpsemalt kommeteerida ei oska, aga selge on, et linnapilti sellised poolikud majad rikuvad ja nende valmisehitamine annaks nii ehitiste turvalisusele kui ka linnapildi miljööle palju juurde. Toidu turvalisus on samuti probleemne teema, see on vähemalt Euroopa Liidus hästi reguleeritud. Siin egiptuses tundub see olema aga valdkond, mis kas täiesti reguleerimata või valitsuse poolt jõustamata. Nagu Marokos, kus ma seiklesin mõned aastad tagasi, on ka siin liha tänava ääres lahtiselt rippumas. Kärbsed ja muud satikad peal ronimas. Sarnaselt lihale on ka puuviljad ja teised produktid tänavatolmu ja päikese käes väljas. Kõik see tundub kui mädanemist ja haigusi ootav tiksuv pomm, mis ühel või teisel viisil ja ajahetkel inimeste tervist ja heaolu mõjutab.

Egiptus ei ole üldiselt vaene riik. Tõenäoliselt jääb mulle Kairost Kaplinna reisides ette hulga vaesemaid paiku ja inimesi. Tegemist pole kindlasti nii nimetatud vaeseima miljardiga inimkonnast ja see on kahtlemata hea. Kindlasti on võimalik siinset olukorda aga parandada ja teha targemaid otsuseid. Seda kõike ma oma kirjutises taotlesingi...