Tervitused Sudaanist!

Sudaan on tõesti eriline maa. Suur oosa meie teekonnast Wadi Halfast pealinna Khartoumi on kulgenud kõrbes Niiluse läheduses. Kui Egiptus oli veel Lähis-Ida, siis Sudaan on selgelt Aafrika. Igal sammul kohtab tumedanahalisi inimesi, ka vasesus hakkab silma igal sammul, samas on aga ka positiivset. Kui Egiptus tundus hästi majandavat, siis Sudaani kohta seda öelda ei saa. Isegi pealinna Khartoumi keskklinnale pole ma võrreldavat näinud. Kesklinna katab kruusakate, tolm on tohutu, kesklinnas asuv suur turg on üliarmetu. Linnas on mõned suuremad majad, aga enamasti on kõik räämas ja remonti vajav. Ehki Sudaanis on talv, näitab kraadiklaas varjus 32 kraadi, päikese käes enamgi. Kohvikuid linnas ei ole, sest kohvi ja teed pakuvad puude alla varjunud daamid, kes siis kohapeal käepäraste vaheendite abil sütel kohvi ja teed kokkavad. Kohvi tegemise vahendid on ise valmistatud vanadest konservipurkidest ja need siis vastavalt kohvitegemise vajaduseks ümber kohandatud. Kohvikud poleks ilmselt konkurentsivõimelised. Kõikjal Sudaani pealinnas võib kohata vanemaid härrasid, kes igal sammul dollareid ja eurosid Sudaani naelteks vahetada üritavad. Säilib vaid üks küsimus – mida nende Sudaani naeltega peale on hakata!? Söögikohas õnnestus mul tasuda toidu ja joogi eest kolmekaga, mis jämedalt võttes 1,5 USD-d, ehk 16 krooni (1 USD = 2,15 Sudaani naela). Hotellid (ise elan kämpingus) on igal sammul valmis nõustuma nii eurode kui USA dollaritega ja neid ei ole samuti just palju vaja. Pepsi maksab ühe naela (õlut mõistagi ei ole).

Põhilisteks transpordivahenditeks Sudaanis on Toyota HILUX maastikuautod, linnades TUK TUK-d. Toyota HILUX on maanteel täiesti asendamatu, sest korralikud asfalteed paljudel juhtudel puuduvad ja sõita tuleb Saharasse rajatud kruusa või liivateedel. Väiksemates linnades, nagu Wadi Halfa, Dongola, Karima või Shandi puudub igasugune asfalt, samuti pole ei sillutist ega kiviparketti. Igal pool vedeleb prügi, prügikaste pole ma näinud Sudaani saabumisest alates. Linnapilti „kaunistavad” ajutised kättesaadavast materjalist formeeritud katusealused (päikesevarjud) ja liivane või kruusane pinnasekate tänaval, mis ohtra  prügiga sillutatud, nagu pärast rock festivali toimumist.

Sudaannis on aga näha ka arengut. Arengu taga on  väidetavalt hiinlased, kes Sudaanile sildu ja maanteejuppe kingivad. Sudaanis elava itaallanna sõnul on hiinlased Sudaani rahvale mitmeid maanteelõike ja sildu kinkinud. Hiinlaste töö on väga efektiivne. Kohale lennutatakkse sõltuvalt objektist 5 – 8 tuhat hiinlast kes silla üle niiluse kuue kuuga valmis ehitavad. Sarnaselt käib ka teede ehitus. Vastutasuks saavad hiinlased osa Sundaani naftast ja märkimisväärsest turust, kuhu oma üliodavat ja ebatöökindlat kaupa müüa. Sudaanlastele see aga meeldib, sest juba teisel päeval katki läinud riideeseme saab ju soodsalt uue vastu vahetada. Hiinlased võtavad Aafrikat üle – see on selge kohalik seisukoht. Brittide ja Prantslaste firmad kaotavad võitluses odava ja efektiivse Hiina tööjõuga. Eurooplaste lepingud peavad vaid valdkondades mis kõrgtehnoloogiale rajatud ja millele pole Hiinast veel vastast. Ilmselt on hiinlased edukad ka poliitilistel põhjustel – ei kirjuta nad ju Sudaani valitsusele ette, millisel viisil peaksid nad inimõigusi järgima või kas sõda Darfuris on ikka reeglitele vastav või mitte.

Eurooplaste seisukohalt on tegu ilmselt raske valikuga – kas rõhuda inimõiguste kaitsele Darfuris ja Lõuna-Sudaanis või teha äri. Siin Khartoumis tundub, et äri teevad hiinlased ja eurooplastega tehakse äri vaid valdkondades, kus teisiti ei saa. Rohkete väikeste telefonipoodide, arvutipoodide ja kodumasinate poodide virrvarr Khartoumi kesklinnas tunnistab, et mingit äri Euroopa firmadega ikkagi tehakse, vähemalt Euroopa kõrgtehnoliigilist kaupa ostetakse. NOKIA pole siin just tundmatuu kaubamärk. Ka olen ma vähemalt ühte Shelli bensiinijaama näinud, mis tõendab, et Shell on kohal.

Toyotade rohkus kõikjal Sudaanis viitab ka jaapanlaste tugevale kohalolekule. Kui Toyota HILUX on põhiline liikumisvahend väljaspool linnu, siis ka TUK TUK-d on Toyotad. Samas on märgata olnud ka näiteks Nissani esindust ja isegi Shkoda esindust, ehki Shkodasid tänavatel näha pole olnud.

Kuidas Sudaani arendada? Kõige olulisem oleks ilmselt korralik maanteeühendus Egiptusega. Hetkel tundub, et Sudaan on rohkem ühendatud nn. Musta Aafrikaga, kui Euroopaga. Kui Sudaani aga rohkem Egiptusega liita, liitub ta seeläbi rohkem ka Euroopa ja Lähis-Idaga. Aswanist Egiptuses sõidab Nasseri järve kaudu laev Sudaani Wadi Haalfasse vaid ühel korral nädalas. Wadi Halfast jätkub küll sõit asfaltil, aga seda mitte kauaks. Juba mõni kilomeeter hiljem algab sõit rajatava maantee kõrval ja seejärel juba täielikult Sahara küngastel. Wadi Halfa ja Dongola vahel on maanteeühendus sisuliselt Sahara kruusasele ja künklikule pinnasele rajatud. Selle läbimine vajab spetsiaalseid sõiduvahendeid ja aega. Kaupade transport Eguiptusest ja Egiptusesse on ülivaevaline. Dongolast edasi pealinna Karthoumi suunas on suhteliselt korralik asfaltkattega tee. Tee on hiinlaste poolt ehitatud ja ka osa sildu on äsja valminud. Osa sildu Niiluse ületamiseks aga ikka veel puuduvad, nii et Niiluse ületamine käib praamiga, mida tuleb tundude kaupa  oodata. Samas on näha, et Hiina rahvas on olnud valmis ka puuduvad sillad Sudaani rahvale kinkima, nii et elu läheb aina paremaks. Kui Sudaani rohkem Egiptusega liita, paremad teeühendused Egiptuse suunal valmis ehitada parandaks see kindlasti ka Sudaani rahva olukorda.

Sudaani turgudelt leiab vaid väga piiratud toidukaupa. Liha on õnneks olemas, aga sisuliselt on valik väga kitsas ja väikesed turupoekesed pakuvad vaid väga väikese valiku erinevaid konserve ja muud toidukaupa. Usulistel põhjustel ei müüda ei sealiha ega alkoholi. Ka köögivilja osas on valik tagasihoidlik. Kui turul ringi vaadata, siis kauplejaid on palju, aga kaubeldav on igal pool suhteliselt sarnane. Toidukauba ladustamine turgudel on väga ebahügeenne. Liha ümber tiirlevad kärbsed, külmkappe kasutatakse tavaliselt vaid jahedate jookide nagu Pepsi hoidmiseks. Liha külmutamisest pole veel kuuldud. Köögiviljad – hea kui katuse all – paljudel juhtudel otse päikese käes. Kui Egiptuses hakkas silma mitmeid erinevaid vürtse ja  vürtspoode, siis Sudaanis pole neid veel märgata olnud. Söök on lihtne ja algupärane.

Arutasime isekeskis, mis juhtuks kui heaelu ühiskonnaga harjunud eurooplane või ameeriklane Sudaani maha panna, et kuidas ta seal hakkama saaks. Esiteks tuleks sel inimesel valmistada endale tee ja kohvi pakkumise vahendid ja hakata kohalikele kohvi ning teed pakkuma. Klaasike kohvi või teed maksab umbes 0,5 Sudaani naela (turistidelt küsitakse kaks kuni neli korda rohkem, aga seda annab märkimisväärselt alla kaubelda). Kui raha juba kogunenud saab TUK TUKi hankida (osta või rentida) ja takseoteenust pakkuma hakata. Kui raha juba rohkem, saaks oma TUK TUKi laenutuse avada. Ka turismiäri saaks raha olemasolul teha.

Käisime Karima linnas ka Sudaani ainukeses butiikhoteellis. Tegemist oli Itaalia turismifirma poolt ehitatud vägeva hotelliga, mis  Sudaani kontekstis täielik pärl. Uurisin itaallannast juhi käest, et kuidas omandiõigus Sudaanis organiseeritud on? Vastuseks sain, et kogu hotelli ehitus – erinevate lubade saamine, maksude maksmine ja bürokraatia oli küll kohutav, aga omand on kaitstud. Välistatud pole vaid poliitiline risk, et kõik eurooplased Sudaanist välja aetakse ja nende omand natsionaliseeritakse. Sudaani presidenti süüdistatakse genotsiidis Darfuris. Rahvusvaheline Kriminaalkohus  on välja andnud vahistamismääruse Sudaani presidendi Omer Al Bashiri Haagi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette toomiseks. See aga tähendab, et suhted rahvusvahelise üldsuse ja Sudaani valitsuse vahel pole just parimad. Kui Sudaani sisepoliitiline olukord peaks presidendi vahetusel halvemaks muutuma on eurooplaste vara ohus, nii arvas Sudaanis elav itaallanna.

Igal sammul Sudaanis on märgata, et eurooplased pole eriti altid Sudaani investeerima. Ilmselt on see tingitud just poliitilisest ebakinduselst ja väikesest kasust, mis suure investeerimisriskiga võetaks. Kui Egiptuse templid olid suhteliselt heas korras, hästi esitletud ja hästi kaitstud, siis Sudaanis leidub suurel hulgal sarnaseid templeid, mis ei ole ei restaureeritud, kaitstud, ega külastatud. Imelised vaatamisväärsused Naggas ja Meroes on turistideta, korraliku valveta ja räämas. Sudaani valitsus on küll kehtestanud kõrge hinna templite külastamiseks (10 USD-d), selle raha eest pole aga mingit kvaliteeti  (pole seletusi, giide, jne), tihtipeale on vaid hunnik väga vanu kive ja paar sammast. Egiptus oli eurooplaste abiga sarnased paigad korda teinud ja lõikas nende külastamiselt suurt kasu. Sudaan pole seda aga enda jaoks veel avastanud.

Kui Egiptuse inimesed olid äriinimesed – isegi liigagi ja isegi liigagi pealetükkivad, siis Sudaani inimesed saadavad paljuski aega mööda puu all istudes, mõnda vähese lisaväärtusega teenust paakkudes või loomi karjatades. Oma teekonnal Wadi Halfast Khartoumi kohtasime aga ka ettevõtlike inimesi. Wawa külas, kus oli tohutul hulgal väga ebameeldivaid putukaid, elasid inimesed, kes Niiluse äärse ala korralikult ülesse harinud. Neil oli kariloomi, kaameleid, korralik kodu ja isegi oma paat, millega Niilusel kalal käija või niisama ringi lustida. Ka Karthoumis kohtusin väga ettevõtlikku inimest, kel oma turismifirma, edukas mõistagi. Isegi salakubana sisse toodava viski suutis ta meile organiseerida J Valdav enamus Sudaani rahvast siiski nii ettevõtlik ei tundu. Palavus, mis mõistagi ettevõtlikust vähendab mängib kindlasti oma osa, aga kindlasti oleks võimalik rohkem ettevõtlikust ülesse näidata, olgu selleks või kiviparketi tehase rajamine, katusekonstruktsioonide rajamine, korralikud päikesevarjud oleksid kindlasti kuum kaup kõikjal Sudaanis. Ka konditsioneeride, külmkappide, keemiakaupade, toidukaupade, jalgrataste ja kasvõi Niilusel kasutatavate paatide tootmine annaks tööd ja võimaldaks Sudaani prügiseid ja tolmuseid linnu elamisväärsemaks muuta. Välisinvesteeringud on ilmselt kesised, sest puudub poliitiline kindlus. Kindluse saaks aga luua Sudaani suuremal integreerimisel ülejäänud maailmaga. Integreeritus ei peakski kohe olema poliitiline. Olukorda parandaks kasvõi algatuseks Egiptusega korralike teede ühenduse loomisel, korralike sadamate rajamisel. Parem teedevõrgustik ja kommunikatsioon välismaailmaga annaks ka Sudaani inimeeste suuremaid võimalusi oma ideede elluviimisel ja majandusliku olukorra parandamisel.

 Kui Egiptuse kohta kirjutasin, et liiklusohutus on allapoole igasugust arvestust, siis Sudaanis olukord nii hull ei ole - liiklust on lihtsalt palju vähem. Enamasti järgitakse ka valgusfoori, aga foorid on sisuliselt ainult pealinnas. Autod on miskipärast paljuski paremad ja ilmselt ka kallimad. Hulgaliselt leidub ka logusid, aga mitte nii meeletus koguses, nagu Egiptuses.

Vesi ja selle maapõuest pumpamine on kahtlemata suureks probleemiks. Vee saamine maapõuest käib paljudes kohtades ikka veel iidsel viisil. Kitsenahast kotid saadetakse pika nööri abil sügavale maapõue, nende välja tõmbamisega tegelevad kaks eeslit ja väike poiss või plikatirts. Laste tööks on eeslite ajamine, et vett täis kotid maapõuest välja hiivata. Ja nii uuesti ja uuesti. Niilusele lähedal asuvad külad ja linnad kasutavad paljude toimingute tegemiseks (näiteks pesemiseks) Niiluse vett. Joogivesi on aga eraldi hoituna suurtes spetsiaalsetes pottides. Kui puhas või tervislik see on, pole aimugi. Meie kasutame joogiks küll igasugust vett, aga puhastame selle enne kemikaalidega. See, kas ka  kohalikud kemikaale vee puhastamiseks kasutavad on vägagi kaheldav. Seega, joogivee kättesaadavus ja kvaliteet oleksid kindlasti teemad, millest Sudaani inimesed kasu saaks.

 Telekommunikatsioon ja Internett on kindlasti valdkonnad, mida saaks ja tuleks Sudaanis edasi arendada. Mobiilimastid on Sudaanis hästi levinud. Sisuliselt igas väiksemaski külas on oma mobiilimast ja telefoni ning sideteenuse pakkujad. Kohalikud elanikud kasutavad enamasti pay as you go tüüpi lepinguid, kus väikse raha eest võimalik kõneminuteid osta. Ühendus välismaaga on aga küsitaval tasemel. Ostsin ka endale Wadi Halfas pay as you go tüüpi telefonipaketi. Olen selle abil kümneid SMS-e Euroopasse läkitanud, aga vastuseid pole tulnud. Tõenäoliselt pole ka minu poolt läkitatud SMS-d kohale jõudnud. ELISA-l pole aga Sudaani operaatoritega lepinguid ja seega pole ELISA võrku kasutava telefoniga Sudaanis miskit teha. Ehki personaalkompuutreid ja komponente müüvaid poode on Sudaanis rohkelt, pole enamikes linnades  Interneti ühendust. Olles Sudaanis juba 10 päeva ringi rännanud, leidsin ma esimese võimaluse Internetti kasutada alles pealinnas Khartoumis. Interneti ühendus, peab aga ütlema, oli suurepärane. Kindlasti looks Interneti laialdasem levik Sudaanis uusi töökohti ja uusi teadmisi, samuti aitaks see kaasa laiemale sularaha automaatide levikule ja paremate riigi poolt osutatavate teenuste levikule. (Näiteks maksis Sudaani viisa mulle kokku üle 400.- USD, parema infotehnoloogia puhul oleks viisa maksumus tõenäoliselt oluliselt väiksem.)

Ehki Sudaani valitsuse poolt määratud hinnad nagu viisa või templite külastamise tasud tunduvad üüratud ja ebaproportsionaalsed on Sudaani inimesed ääretult sõbralikud, rõõmsameelsed ja avatud. Seda eriti kui sudaanlasi egiptlastega võrrelda. Egiptuses viis iga vestlus võimaliku ärini või lihtsa raha küsimiseni, Sudaanis pole ma midagi sellist aga märganud. Sudaanlased tervitavad turiste igal pool avatult ja sõbralikult, suhtlevad ilma ärilise tagamõtteta – tunnevad siirast huvi, kust meiesugused küll tulevad ja kuhu teel ning kuidas meile Sudaan tundub. Samuti ei keeldu nad oma lugusid pajatamast ja meie küsimustele vastamast – loomulikult niipalju kui sudaanlaste tagasihoidlik inglise keel võimaldab. Oluline on aga, et positiivsust on tunda igal sammul – ime kohe, et selles riigis toimub hetkel üks, ajalooliselt aga kaks või rohkem sõda.