pühapäev, 31. mai 2009

Tsitsikamma NP in South Africa 27.05.2009

Tsitsdikamma rahvuspargis Lõuna-Aafrika Vabariigis 27.05.2009
Posted by Picasa

On lake Malawi 13.04.2009


Malawis, laevaga Malawi järvel tegemist on esimese klassi reisijate dekiga. Lisatasu eest eraldati isegi madratsid, millel õues magada... Foto 13.04.2009
Posted by Picasa

Tõnu and Elephant, Chobe river, Botswana 30.04.2009

Tõnu ja elevant Chobe jõel Botswanas 30.04.2009
Posted by Picasa

Okavango Delta Botswana 3.05.2009

Posted by Picasa
Botswanas Okavango Deltas Mokoroga sõitmas 3.05.2009

Lesotho Malealea 22.05.2009

Lesothos Malealeas 22.05.2009
Posted by Picasa

With Namibian village elder 2.05.2009


Foto Namiibia külavanemaga, taustal külapood 2.05.2009
Posted by Picasa

In the most southern point on Africa 28.05.2009

Aafrika mandri kõige lõunapoolseimas punktis Lõuna-Aafrika Vabariigis 28.05.2009
Posted by Picasa

Tõnu and rihno in Zimbabwe 8.05.2009

Fotol koos ninasarvikute perekonnaga 8.05.2009
Posted by Picasa

Tõnu and lion in Zimbabwe 9.05.2009


Tõnu koos lõviga Zimbabwes 9.05.2009
Posted by Picasa

Tõnu in Maputo Mozambique 18.05.2009


Raudteejaam Mosambiigis, Maputos 18.05.2009
Posted by Picasa

Mozambique 15.05.2009


Mosambiigi naine kalu koju kandmas 15.05.2009
Posted by Picasa

Zimbabwean girl 8.05.2009

Zimbabwe tüdruk 8.05.2009
Posted by Picasa

Meeting with local village elder in Zimbabwe 8.05.2009


Kohtumine Zimbabwe hõimupealikuga 8.05.2009
Posted by Picasa

Tõnu in Lesotho 22.05.2009

Tõnu Lesothos 22.05.2009
Posted by Picasa

Tõnu in Swaziland 19.05.2009


Tõnu Svaasimaal 19.05.2009
Posted by Picasa

Unusual meeting in Swaziland 19.05.2009


Huvitav kohtumine Svaasimaal 19.05.2009
Posted by Picasa

neljapäev, 7. mai 2009

Mombasa ja Diani rand - tagasi paradiisi...

2005. aastal kui esimest korda Mombasa lähedal Diani rannas käisin arvasin, et tegu on kõige ilusama kohaga, kus ma üldse käinud olen. Valge liivarand, palmipuud, iidsed laevad  merel seilamas, õhu temperatuur +31C, vee temperatuur +30C, puhas valge liiv, puhas vesi, inimesed rõõmsameelsed ja sõbralikud. Ainukeseks probleemiks on meeletult tüütud rannapoisid, aga ka nendega annab toime tulla.

Mombassasse sõitsime ööbussiga Nairobist. Mombasasse jõudsime 19.03.2009 varahommikul enne päikese tõusu. Kuna ööbussis olid meile eraldatud kõige tagumised istmed ja teeolud olid kehvad, siis just palju bussis magada ei saanud. Hommikul kell 6 tuli meile bussijaama vastu firma African Safari autojuht, kes viis meid mõningase viibimisega kontorisse, et uurida, millised ööbimisvõimalused on ümberkaudsetel randadel saadaval. Meie esialgne plaan ei olnud konkreetselt Diani rannale (lõunas) minna (ehki olin sellel 2005.aastal juba käinud) vaid mõte oli ka Malindi ranna kohta Mombasast põhjapool uurida. Pärast suuri otsinguid firma andmebaasis, Lonely Planetis ja Internetis leidsime, et kõige targem on ikkagi Diani randa minna ja üürisime endale järgmiseks neljaks ööks bungalo kompleksis nimega Diani Beachalets. Bungalos oli 4 magamistuba, 2 dushiruumi ja tuletti, köök, elutuba ja terrass. Loomulikult avanes terrasilt vaade ka India ookeanile. Bungalo üür oli umbes 2350 KSH ööpäeva eest (ehk umb. 23.50 EUR-i), mis meie kolme peale jagades ei olnud just väga suur rahaline väljaminek. Nairobist Mombasasse  mineva ööbussi pilet (edasi-tagasi) maksis 1000 KSH (10 EUR-i) inimese kohta, taksosõit Mombasast Diani randa 2600 KSH (26 EUR-i), hiljem tagasi Mombasasse tulime minibussidega (Matatudega), sõidu hinnaks 150 KSH inimese kohta (1,5 EUR-i).

19.03.2009 möödus peamiselt rannas päevitades, rannapoiste ja tüdrukutega suheldes. Päeva jooksul liitus meiega ka kaks Masai tribe esindajat, kellega oli päris vahva maailmaasju arutada. Rannapoiste ja tüdrukutega oli iseenesest päris keerukas suhelda, sest nende eesmärgiks oli pidevalt midagi müüa. Olgu müügiks siis pearätikud, Aafrika kunst, paadisõidu või kalapüügi teenused. Hiljem tuvaastasime, et rannapoistest ja tüdrukutest saab rahu, kui oma bungalo kompleksi territooriumil päikest võtta või otseselt ookeani ujuma minna. Õhtul õhtustasime llähedal asuvas Sundowneri restoranis, kus meeldivalt hea hinna ja kvaliteedi suhe.

20.03.2009 tutvusime Diani rannal elava briti pensionäri Maggiga. Kuna David oli samast vanuseklassist, siis leidsid nad Maggiga vägkiiresti ühise keele ja vestlusteemad. Maggie olevat sisuliselt kogu oma elu Aafrikas elanud. Noorena Madakaskaril hotelli pidanud, seejärel hotelli müünud ja teistes Aafrika riikides elanud. Diani rannas olevat viimased 1,5 elanud ranna vahetuslähedusse uhke maja loonud, nüüd loiotis aga maja maha müüa, et Marokosse kolida. Käisime Maggiel külas, tema maja asus turvatud aiaga, valgete inimeste kogukonnas Diani ranna vahetus läheduses. Maja oli kahe korruseline, rasta stiilis, majas oli väike bassein, uhkelt sisustatud, rõdult vaatega India ookeanile. Majas leidus ka hulgaliselt maale, mis olid enamasti Maggie enda poolt maalitud. Maggie sõnul meeldib talle väga Diani rannas elada, aga rannapoisid on teda ära tüüdanud. Samuti leidis ta, et tema vanuses on parem elada Suurbritanniale lähemal (Marokost Londonisse on lennukiga vaid 3 tunni tee). Üldiselt talle aga meeldis Keenias elada. Kodu lähedal oli moderne kaubanduskeskus, mitmeid restorane, 5 tärni hotell „Leopard” ja golfiväljak. Turvalisuse osas ütles Maggie, et tema maja asub väga turvalises rajoonis, kogu Diani rand eriti turvaline aga ei ole. Asukoht on selles osas väga oluline. Maja hinnaks nimetas Maggie 150,000 EUR-i, selle eest lisab ta majale ka oma väikse auto, nii et ringi liikumine pole sugugi keerukas. Pärast Maggie kodu külastamist viis Maggie meid uhkesse „Leopardi” hotelli ja golfiväljakule, et saaksime oma silmaga veenduda, kuidas kohalikud „valged” elavad ja aega veedavad.

Õhtustasime kohalikus Itaalia restoranis ja pärast päikese loojumist läksime edasi kohalike ööklubisse  nimega Maasai. Olin nimetatud ööklubis juba ka 2005. Aasta alguses käinud ja pidasin seda igati huvitavaks paigaks. Ainukesteks valgeteks inimesteks või Muzungudeks, nagu kohalikud meid kutsusid olime meie kolm. Hinnad olid Maasai ööklubis taskukohased, läheduses asus terve baaride ja ööklubide võrgustik, tegime väikse tiiru, et neid külastada. Kõikjal, kuhu läksime oldi meie suhtes väga viisakad ja positiivsed. Isegi ööpimeduses Ukundas ringi liikudes ei tundnud me mingit ohtu ei enestele ega oma asjadele. Ka Maasai ööklubi manager oli rõõmus meie valiku üle ja käis meiega korduvalt juttu ajamas. Öösel kella poole kahe paiku leidsime ööklubi eest takso ja suundusime tagasi oma bungalosse.

Laupäev, 21.03.2009 algas huvitava uudisega Sundowneri restorani kohta. Nimelt olevat eelmisel õhtul (reede õhtul) kui meie Maasai ööklubis pidutsesime, Sundowneri restorani ja kõiki külastajaid röövitud. Restorani olevat tulnud kolm relvastatud tegelast, kes kõik restorani külastajad pärandale käsutasid, ühele Euroopast pärit turistile püssipäraga pähe virutasid ja  seejärel raha, käekellad ja mobiiltelefonid endaga kaasa viisid. Puutumata ei jäänud ka Sundowneri restorani kassa.

Hommikul kui Sundowneri restorani hommikusöögile tõttasime, olid restorani töötajad aga rahulikud ja professionaalsed. Arusdaadavalt oli sarnaseid juhtumeid ka verem ette tulnud. Restorani töötajatelt kuulsime, et relvastatud röövlid olid enne Sondowneri restorani tulekut ka kahe minibussi (matatu) reisijatelt raha röövinud. Samuti kuulsime, et nädal varem oli toimunud relvastatud rööv rannal asuvas restoranis Forty Thiefs. Tol korral olevat üks röövlitest olnud restorani külastajate hulgas, üks saabunud rannalt ja kaks sissesõiduteelt. Relvastuseks olevat olnud AK 47, kindzall ja püstol. Rööviti aga vaid restorani külastajaid, restorani kassa jäeti imekombel puutumata.

Pärast hommkuste kriminaalse sisuga uudiste ära kuulamist veetsime jällegi mitu tundi rannal. Kella kolmest algas Justinile ja Davidile huvipakkuv räkbi mats, mida me siis kõik ühiselt Forty Thiefs restorani vaatama läksime. Forty Thiefs on kena rannarestoran, kus palju „valgeid” külastajaid, mitmeid erinevaid veespordi harrastamise võimalusi, rand on turvatud turismipolitsei poolt ja seega ei ole rannapoiste ja tüdrukute surve nii tugev.

 

Nairobi - ka krokodill on söödav!

Nairobi Indaba kämpingusse jõudsime 18.03.2009 pärastlõunal. Kuna nairobisse jõudmisega lõppes meie reis Addis Ababast Nairobisse, siis reisikorraldaja oli otsustanud välja vahetada meie veoka ja meie grupijuhi. Samuti lahkus grupist Ameeriklanna Stormi, britid David ja Christopher ning austraallane Justin. Nairobis plaanisime viibida 5 päeva, et seejärel uued reisisellid veokale korjata ja teele asuda. Mina, Justin ja David otsustasime järgmised 5 päeva Mombasas Diani rannas veeeta, nii et minu Nairobi külastus jäi sel korral väga üürikeseks.

Mombasa ööbuss lahkus 22.30, aga enne bussile minekut käisime kogu grupiga Keenia ühes kõige populaarsemas restoranis õhtust söömas. Restoran Carnivore nairobi äärelinnas on tuntud kui koht, kus saab lisaks tavapärasele looma- ja sealihale süüa ka krokodilli-, kaameli- ja kanaarilinnu liha. Kogu söömise protsess on ülesse ehitatud selliselt, et lauale toodakse mitmetasnadiline vaagen erinevate salatite ja kastmetega. Vaagna kõige ülemisel taldrikul asub lipp. Lipuga annab restorani külastaja kelneritele märku, kas liha lauale kanda või mitte. Kelnerid toovad liha lauale nii kauaa kuni lipp püsti. Kui lipp pärast uskumatute lihakoguste hävitamist pikali asetada, tulevad kelnerid uurima, kas magustoiduks ja kohviks veel ruumi saadaval. (Kogu õhtusöök kokku koos kahe õllega maksis umbes 23 EUR-i)

 

Naivasha järve rahvuspark - kämpingus jalutavad jõehobud!

Naivasha järve äärde jõudsime 16.03.2009. Esimeseks külastuskohaks oli  Joy and George Adamsi majamuuseum. Majamuuseum sarnaneb vägagi suursaadiku residentsiga ja selle hoovist avaneb meeliülendav vaade kaunile Naivasha järvele. Joy ja George Adams olid Keeniale olulised kui inimesed, kes aitasid Keenia loodust ja loomi kaitsta. Sissejuhatuseks tehti tkülastajatele poole tunnine videoülevaade Joy ja George Adamsi elust ning nende tegevusest looduse kaitsmisel. Äärmiselt oluliseks osaks Joy  ja George Adamssi elust oli lõvi nimega Elsa, kelle Joy ja George lõvina käituma õpetasid ja seejärel vabadusse lasid. Lõvi Elsast on kirjutatud ka väga populaarne raamat „Vabana sündinud” ning vändatud mitmeid filme. Joy Adamsil oli väga kirev elu, oli abielus mitmete meestega, esines mitmelpool üle maailma looduse kaitsmise ja konserveerimise teemadel, samuti esitles raamatut lõvi Elsast ja teistest loomadest. Joy ja George Adams kasvatasid nimelt pärast lõvi Elsa surma ülesse veel ka kepardi ja leopardi, ka nendest on raamatud ilmunud. Joy ja George Adams leidsid oma õnnetu lõpu Keenias möödunud sajandi lõpus mõrvarite käe läbi. 

Pärast ajaloolist ülevaadet ootas meid kohvilaud koos küpsiste ja kookidega. Nauditav oli istuda kauni Naivasha järve kaldal, kohvi juua, kooki süüa ja kaasreisijatega vestelda. Lähedal asuva puu all nokitses ahv banaani süüa...

Naivasha järve ääres peatusime kaks ööd nn. kalameeste kämpingus. Huvitavaks tegi kämpingu aga see, et õhtul jalutasid kämpingus ringi mitmeid jõehobud. Kuna jõehobude kämpingus viibimine oli paari aasta eest nõudnud ka ühe külastaja elu, siis oli kämping pingestatud aiaga kaheks jaotatud. Ka elektrivooluga pingestatud aed ei  olnud aga piisavalt turvaline, sellepärast oli kämpingus eraldatud turvamehed, kes jõehobude tegemisi jälgisid. Üks jõehobu olevat mõni aeg tagasi väga ülemeelikuks muutunud, nii et turvamehed olid sunnitud ta hukkama.

17.03.2009 varahommikul suundus meie grupp Põrguväravate rahvusparki jalutuskäigule. Põrguväravate rahvuspark oli tuntud oma kuumaveeallikate ja võimsate vaadete poolest. Ka filmid „Tomb Rider” ja „Out of Africa” olid osaliselt Põrguväravate rahvuspargis filmitud. Mina Põrguväravate rahvusparki külastama ei läinud ja suundusin hoopis Kraatori järve äärde jalgsi safarile. Jalutuskäigul kohtusime sebrade, kaelkirjakute, impalade, jõehobude ja flamingodega. Külastasime ka järve ääres asuvat lodget, mis just väga ülerahvastatud ei tundunud. Huvitav oli koos hoopis teiste inimestega ringi rännata ja hiljem ühiselt lõunat süüa. Pärastlõuna veetsime kalameeste kämpingus.

 

Nakuru järve rahvusapark - flamingod, ninasarvikud, hüäänid ja palju muud...

14.03.2009 jõudsime Nakuru linna. Tegemist on Keenia suuruselt kolmanda linnaga Nairobi ja Mombasa järel. Nakuru linna külastasime vaid mõned tunnid, et seejärel suunduda Keenia valgete farmerite farmi, mis oli ka kämpinguks kohandatud. Farmi kutsuti Kembu farmiks (ka Kembu kämpinguks). Sama valgete farmerite suguvõsa oli farmi pidanud juba 1890. aastast saadik. Seega pidasid nad ennast täieõiguslikult keenialasteks, mitte sissrändajateks, nagu nende naha värvist oletada võiks. Tegime Stevega ringkäigu farmis ja kudumistöökojas. Farmis peeti 600 lehma ja kuni 500 võidusõiduhobust. Võidusõiduhobused ei olnud aga farmile kuuluvad, farm osutas vaid võidusõiduhobuste pidamise teenust. Kudumistöökoda andis tööd 300 kohalikule naisele. Kooti riideid, kõpikud, sokke aga ka mänguloomi. Ostsin ka ise ühe mägulooma kingituseks kaasa. Kudumistöökoda töötas põhimõttel, et selles töötavad naised olid kõik ka kudumistöökoja omanikud, tooteid müüdi paljudes paikades maailmas, saadud tulu eest osteti erinevaid naistele vajalikke teenuseid, nagu koolitust, arstiabi teenust, ka abi AIDS-i ohjamisel.  Öeldi, et  ega palju raha just pärast kõikide teenuste maha arvamist üle ei jää.

15.03.2009 varahommikul läksime Nakuru järve rahvusparki külastama. Hommikuse ringsõidu ajal kohtasime miljoneid flamingosid ja pelikane. Nakuru järv ongi sellepoolest eriti tuntud, et flamingod, pelikanid ja teised linnud on rohkearvuliselt sinna elama kolinud. Nakuru järve rahvuspargis nägime aga  ka ninasarvikuid, piisoneid, sebrasid, erinevaid kitselisi, hüääne, jõehobusid ja kaelkirjakuid. Nakuru lodges lõunapausi veetes kohtasin ka kümmet Eestist (Viljandist) pärit turisti, kes olid 12 päevaks Keeniat külastama tulnud. Huvitav oli üle  pika aja jälle eesti keeles suhelda.

 

Ekvaatorit ületamas ja Mt. Keenia jalamile

13.03.2009 suundusime edasi Mt. Keenia jalamile Naro Moru kämpingusse. Teel jäi meile ette aga ekvaator, mille ületamist kogu grupp fotokatega jäädvustas. Naro Moru kämping oli imeilus, kämpingus oli oma väike järv, palju rohelust ning suhteliselt palju teha. Nimelt oli seal palju erinevaid võimalusi küll matkaks Mt. Keenia jalamile, küll paadisõiduks imeväiksel järvel, kalapüük, jne. Õhtul korraldasime grupi õhtusöögi, millele järgnes etendus elevandikostüümides. Paraku ei olnud meil aega teisteks ettevõtmisteks, samuti olime möödunud päevade tegemistest suhteliselt väsinud, nii ei läinud keegi Mt. Keenia jalamile matkama, ega ka kala püüdma. (Mina isiklikult olin matka Mt. Keenia jalamil juba eelmise (2004/2005) Keenia reisi ajal teinud. Tegemist on väga väärt jalutuskäiguga, ainult koobas, mis jalutuskäigu lõppeesmärgiks jätab soovida.) Järgmisel hommkul suundusime edasi Nakuru linna, et külastada Nakuru järve rahvusparki.

 

Samburu rahvuspark - elevandid, sebrad, lõvid ja Samburu tribe...

11.03.2009 suudusime edasi Samburu rahvusparki. Samburu rahvuspark asub Keenia keskosas ja sinna viib Marsabitist kohutava kvaliteediga kruusatee. Samburu rahvuspark on kindlasti üks parimaid rahvusparke Keenias. Rahvuspargis elab tohutul hulgal elevante, sebrasid, lõvisid, kaelkirjakuid, piisoneid, impalasid, ahve ja erinevaid linde. Kõiki neid me ka rahvuspargis kohtasime. Samburu rahvuspargis tiirutasime nii õhtul kui ka järgmisel hommikul ja nähtud loomade hulk ja arvukus oli igati kiitmist väärt. 11.03 õhtul külkastasime ka Samburu lodge, mis oli arvestades meie poolt Etioopias ja Põhja-Keenias kogetut vägagi uhke paik. Ainukeseks probleemiks oli,  et hinnad lodges ei olnud meie arvates väga taskukohased (näiteks õlu maksis umb. 3 EUR-i, meie olime harjunud hinnaga 1 EUR või veelgi vähem). Seega me just pikalt Samburu lodges aega ei veetnud.

Hommikul kell 7 läksime koos pargivaht Mikega  järgmisele ringsõidule, et veelgi loomade ja loodusega tutvuda. Hommikusöögi ajal ,pärast ringsõitu pargis, astusid meie hommikusöögi paigast läbi kaks kaelkirjakut ja elevant. Õnneks jäid nii kaelkirjakud kui ka elevant rahumeelseks, nii et mingeid intsidente ei juhtunud. Fotod saime aga vahvad.

Pärast hommikusööki läksime edasi Samburu rahvuspargis asuvasse Ashnil lodgesse (www.ashnilhotels.com)  ja veetsime mitmeid tunde basseini ääres. See oli suurepäraseks vahelduseks ja puhkuseks. Ka üks elevant astus basseini äärest läbi, sain vahvad fotod kus meie grupp basseinis suplemas, taamal elevant uudistamas. Ashnil lodge oli üks uhkemaid valdusi, mida mei viimaste kuude jooksul näinud olime. Lodges oli terve hulk uskumatult luksuslikke telkmaju, millede terrassidelt avanes suurpärane vaade Samburu rahvuspargile ja selle elanikele. Ameeriklannale Stormile meeldis lodge niiväga, et jäi sinna üheks ööks peatuma.

Õhtuks lahkusime Sambru rahvuspargist ja läksime Samburu põliselanikele (tribele) külla. Algatuseks kokkasime sööki, hiljem laulsime, tantsisime ja pidasime vestlusringi Samburu põliselanikega. Telkima jäime keset Samburu põliselanike küla. Vestlusringi teemad olid ühest äärmusest teise. Rääkisime elust Euroopas ja Ameerikas, nemad jälle oma elust, õigussüsteemist ja naiste ümberlõikamisest. Viimane pidavat Samburu põliselanikel tavaks olema. Samburu rahvas oli hästi haritud, oskasid väga hästi esineda ja rääkisid suurepärast inglise keelt. Väga meeldiv seltskoond suhtlemiseks ja maailma asjade arutamiseks. Järgmisel hommikul pakkisime asjad, pildistasime mõned ühised fotod ja suundusime edasi Mt. Keenia jalamile Naro Morusse.

 

Tere Keenia! Tere esimene sularahaautomaat, supermarket ja elevant!

Moyalest startisime Marsabiti suunas 10.03.2009 pärastlõunal. Piiriületus läks edukalt. Kuna ees ootas nii nimetatud bandiiti tee, siis võtsime endaga kaasa Londonist Nairobisse väntavad jalgratturid (vt. www.downrightkenya.org)  ja kaks relvastatud sõdurit. Bandiitide teeks kutsuti Moyalest Marsabiti minevat teed sellepärast, et tee kvalliteet oli väga vilets, tee äärtes oli mitmel pool tihe põõsastik ja teel varitsesid tihtipeale Somaaliast pärit hästi relvastatud bandiidid. Bandiitide teeks kutsus seda teelõiku oma raamatus „Dark Star Safari” ka Paul Theroux . Meie veokajuhid otsustasid tee aga kiirelt läbida ja seega kihutasime 5 tundi väga kehval kruusateel täie hooga. Põhja-Keenia on iseenesest kõrb või poolkõrb ja väga palav. Teel hakkas silma, et kui kari oli selle vähese loodusega alale sööma lastud reastus kari varju kujuliselt puu alla ja liikus vastavalt varju liikumisele. Teel nägime ka mitmeid püssimehi liikumas, aga meid keegi tülitama ei tulnud. Võib-olla oli neile teada, et meid saadab kaks relvastatusd sõdurit...

Marsabiti jõudsime hämaruse saabudes ja jäime pidama paigas nimega JeyJey Centre. Tegemist oli kaunilt maalitud moslemitele kuuluva hotelliga. Vaatamata kaunitele maalingutele ei olnud hotellis jooksvat vett. Väidetavalt oli pump katki läinud. Kasutasime nn. paket dushi, ehk vesi aeti lõkkel kuumaks, seejärel toodi kuumavee tünn ja külmavee tünn ning seejärel tuli nende tünnide sisu endale väiksema kannuga kaela valada. Kuna hotellis õlut ei müüdud, läksin kohaliku tegelasega poodi õlut ostma.  Olles juba igasuguste pettuste suhtes väga ettevaatlikuks muutunud, ostsin suhteliselt hea hinnaga õlut kogu grupile ja lisaks olin sunnitud lunastama pudelid, mis lubati järgmisel päeval tagasi osta. Hotelli territooriumil õlut juua ei lubatud, seega istusime hotelli ukse ees, jõime kogu grupiga õlut ja ajasime juttu.

Järgmisel hommikul avastas David, et tema rahakott koos 20,000 Keenia shillingiga (umb. 200.- EUR-i) on kadunud. Kui asusime asja uurima, siis selgus, et ilmselt kukkus rahakott hotelli ees õlut juues taskust välja ja üks hotelli töötaja näppas selle ära. Mina üritasin leida tegelast, kellega eelmisel õhtul koos õlut ostsime, et pudelid tagasi viia, aga tegelane ilmsellt lootsis, et jätan lahkudes pudelid talle ja saab kogu raha endale. Kuna aga Davidi rahakott koos krediitkaardide ja sularahaga oli kadunud, siis otsustas ta politseisse minna, et kuriteost teatada. Nii läkski grupp meie veokaga politseisse ja mina üritasin samal ajal pudeleid tagasi anda. Paraku ei õnnestunud poodi ülesse leida. Kui aga politsei tuli Davidi rahakoti asja hotelli uurima, siis leidus lõpuks ka tegelane kes nii lahkelt eelmisel õhtul õlut aitas osta ja õllepudelite raha endale soovis jätta. Politsei ja teiste kohalike kohalolu survestas ta minult pudelid ära ostma, nii et sain raha tagasi ja andsin kõigi rõõmuks talle 80 KSH vaevatasu, et ta õlled aitas muretseda. Minu kaotus pudelite näol oleks olnud umbes 375 KSH. David aga oma rahakotti kätrte ei saanud. Hiljem kuulsime politseilt, et rahakott leiti lähedal asuvast põõsastikust ülesse, loomulikult polnud selles enam raha, aga krediitkaardid olid olemas. Kas see rahakott kunagi aga Davidini jõudis, on teadmata...

Marsabit oli üpris erinev linn Etioopias nähtust. Marsabit asub kõrbes keset Marsabiti rahvusparki, mille teevasd huvitavaks kaamelid ja teised kõrbeloomad. Marsabiti majad on  atraktiivselt maalitud, äri käis igal pool.  Inimesed olid sõbralikud, muhedad, viskasid isegi nalja. Erinevalt Etioopialstest ei kerjatud, ei  küsitud pastakat ega banaani. Ka ilm Marsabitis oli erinev eelnevalt nähtust. Hommikul oli Marsabitis tihe udu ja suht jahe, pärastlõunaks oli udu läinud ja päike säras lagipähe. Selline kliimamuutus pidavat pidavat Marsabis tavaline olema.