Moyalest startisime Marsabiti suunas 10.03.2009 pärastlõunal. Piiriületus läks edukalt. Kuna ees ootas nii nimetatud bandiiti tee, siis võtsime endaga kaasa Londonist Nairobisse väntavad jalgratturid (vt. www.downrightkenya.org) ja kaks relvastatud sõdurit. Bandiitide teeks kutsuti Moyalest Marsabiti minevat teed sellepärast, et tee kvalliteet oli väga vilets, tee äärtes oli mitmel pool tihe põõsastik ja teel varitsesid tihtipeale Somaaliast pärit hästi relvastatud bandiidid. Bandiitide teeks kutsus seda teelõiku oma raamatus „Dark Star Safari” ka Paul Theroux . Meie veokajuhid otsustasid tee aga kiirelt läbida ja seega kihutasime 5 tundi väga kehval kruusateel täie hooga. Põhja-Keenia on iseenesest kõrb või poolkõrb ja väga palav. Teel hakkas silma, et kui kari oli selle vähese loodusega alale sööma lastud reastus kari varju kujuliselt puu alla ja liikus vastavalt varju liikumisele. Teel nägime ka mitmeid püssimehi liikumas, aga meid keegi tülitama ei tulnud. Võib-olla oli neile teada, et meid saadab kaks relvastatusd sõdurit...
Marsabiti jõudsime hämaruse saabudes ja jäime pidama paigas nimega JeyJey Centre. Tegemist oli kaunilt maalitud moslemitele kuuluva hotelliga. Vaatamata kaunitele maalingutele ei olnud hotellis jooksvat vett. Väidetavalt oli pump katki läinud. Kasutasime nn. paket dushi, ehk vesi aeti lõkkel kuumaks, seejärel toodi kuumavee tünn ja külmavee tünn ning seejärel tuli nende tünnide sisu endale väiksema kannuga kaela valada. Kuna hotellis õlut ei müüdud, läksin kohaliku tegelasega poodi õlut ostma. Olles juba igasuguste pettuste suhtes väga ettevaatlikuks muutunud, ostsin suhteliselt hea hinnaga õlut kogu grupile ja lisaks olin sunnitud lunastama pudelid, mis lubati järgmisel päeval tagasi osta. Hotelli territooriumil õlut juua ei lubatud, seega istusime hotelli ukse ees, jõime kogu grupiga õlut ja ajasime juttu.
Järgmisel hommikul avastas David, et tema rahakott koos 20,000 Keenia shillingiga (umb. 200.- EUR-i) on kadunud. Kui asusime asja uurima, siis selgus, et ilmselt kukkus rahakott hotelli ees õlut juues taskust välja ja üks hotelli töötaja näppas selle ära. Mina üritasin leida tegelast, kellega eelmisel õhtul koos õlut ostsime, et pudelid tagasi viia, aga tegelane ilmsellt lootsis, et jätan lahkudes pudelid talle ja saab kogu raha endale. Kuna aga Davidi rahakott koos krediitkaardide ja sularahaga oli kadunud, siis otsustas ta politseisse minna, et kuriteost teatada. Nii läkski grupp meie veokaga politseisse ja mina üritasin samal ajal pudeleid tagasi anda. Paraku ei õnnestunud poodi ülesse leida. Kui aga politsei tuli Davidi rahakoti asja hotelli uurima, siis leidus lõpuks ka tegelane kes nii lahkelt eelmisel õhtul õlut aitas osta ja õllepudelite raha endale soovis jätta. Politsei ja teiste kohalike kohalolu survestas ta minult pudelid ära ostma, nii et sain raha tagasi ja andsin kõigi rõõmuks talle 80 KSH vaevatasu, et ta õlled aitas muretseda. Minu kaotus pudelite näol oleks olnud umbes 375 KSH. David aga oma rahakotti kätrte ei saanud. Hiljem kuulsime politseilt, et rahakott leiti lähedal asuvast põõsastikust ülesse, loomulikult polnud selles enam raha, aga krediitkaardid olid olemas. Kas see rahakott kunagi aga Davidini jõudis, on teadmata...
Marsabit oli üpris erinev linn Etioopias nähtust. Marsabit asub kõrbes keset Marsabiti rahvusparki, mille teevasd huvitavaks kaamelid ja teised kõrbeloomad. Marsabiti majad on atraktiivselt maalitud, äri käis igal pool. Inimesed olid sõbralikud, muhedad, viskasid isegi nalja. Erinevalt Etioopialstest ei kerjatud, ei küsitud pastakat ega banaani. Ka ilm Marsabitis oli erinev eelnevalt nähtust. Hommikul oli Marsabitis tihe udu ja suht jahe, pärastlõunaks oli udu läinud ja päike säras lagipähe. Selline kliimamuutus pidavat pidavat Marsabis tavaline olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar