laupäev, 18. aprill 2009
Tõnu with Arbori tribe in Ethiopian Omo valley 8.03.2009
Tõnu and an Elephant in Samburu NP, Kenya 12.03.2009
Friends and an elephant in Samburu NP, Kenya 12.03.2009
Flamingos in Lake nakuru NP, Kenya 15.03.2009
Rihno in Lake Nakuru NP, Kenya 15.03.2009
Zebra in South Luangwa National Park, Zambia 17.03.2009
reede, 17. aprill 2009
Bahir Darist Etioopias Moyaleni Keenia piiril...
Eelmise reisikirja lõpetasinEtioopias Tana järve kaldal. 19. veebruari õhtul läksime veokajuht Anti, ameriklannast marketingiguru Stormi ja britist jalgpallifänni Stevega Bahir Dari ööklubisid avastama. Etioopiale omaselt asus meile teejuhiks kohalik tegelane, kes kutsus ennast Johniks. Kui olime juba hulk aega pimedas linnas ringi jalutanud leidis John sobiva ööklubi. Tegemist oli meie arvates selgelt lõbumajaga. Seltskond tellis endale õlled ja väikse pudeli veini, loomulikult tellis ka John endale õlle, mille eest maksmist ta enda peale võtta ei plaaninud. Koht meile aga siiski ei meeldinud ja pärast jookide joomist soovisime arvet, et mõnda järgmisesse baari või öökluibisse edasi minna. Arve saabudes selgus aga põhjus, miks John just selle ööklubi meile valis. Hinnad olid keskmiselt neli korda kõrgemad kui tavaliselt. Pärast pikki tuliseid läbirääkimisi saabus korrigeeritud arve (sel korral ilma Johni õlleta), kus hinnad tavapärasest kaks korda kallimad. Selle arve me siis tasusime enne kui järgmist, paremat baari või ööklubi jahtima läksime. Järgmises baaris olid aga hinnad tavapärased, ainukeseks probleemiks oli kohvitseremoonia, mis tähendas, et kohvi keedeti lõkketulel keset baari ja kogu baar oli läbipaistmatult vingu täis. Sellele vaatamata veetsime pärast mõningast tuulutamist meeldiva õhtu. (Mina oma kõhuhäda tõttu tol õhtul õlut ei joonud, nii et kõik keerukused seoses maksmistega jäid teiste kanda).
Järgmisel päeval suundusime paadiga Tana järvele. Külastasime rohkete maalingutega kirikut Ura Kidane Meret ja mungakloostrit Kebran Gabriel. Kui kirik jättis oma maalingute tõttu väga uhke mulje, siis mungakloostris oli võimalik külastada vaid suhteliselt väikest ruumi, mida mungad kutsusid muuseumiks. Nii kirikust kui ka kloostrist õnnestus teha suhteliselt palju fotosid. Kiriku maalingute hulgas hakkas eriliselt silma hea ja kurja omavaheline võitlus. Erinevad hukkamisviisid, mil hukkajad (halvad) olid alati vaid ühe silmaga, aga hukatavad (head) kahe silmaga. Kloostri silmapistvam eksponaat oli väidetavalt 1000 aastat vana raamat (kahtlesime omaltpoolt küll pisut raamatu vanuses). Tagasiteel kloostrist ja kirikust külastasime ka Sinise Niiluse alguspunkti. Tana järvest saab nimelt alguse Sinise Niiluse 5223 km pikkune teekond Vahemerre. (Sinine Niilus ja Valge Niilus kohtuvad Sudaani pealinnas Khartoumis).
21. veebruaril külastasime Bahir Dari lähedal Sinisel Niilusel asuvat koske Tis Isat (Tis Abay). Tänu hüdroelektrijaama loomisele oli kosk oluliselt kahanenud, aga suursugune ja vaatamisväärne oli ta ikka. Kose lähedal oli ka küla ja rohkelt kohalikke kandamitega liikus ühes ja teises suunas. Loomulikult üritati meile kõike müüa ja lihtsalt raha küsida, aga sellega olime juba harjunud. Kose lähedal rahulikemas vetes õnnestus meil kohalike valvsate pilkude all ka ujuda. Ujuda pulnud enam tükk aega saanud, seega oli rõõm eriti suur. Ennelõunal ületasime paadiga Sinise Niilusse ja suundusime minibussiga tagasi Bahir Dari linna. Linnas õnnestus mul ka kohalikku turgu külastada. Turg oli hämmastavalt sarnane minu ettekujutlusele keskaegsest turust. Turul leidus kõike alates kanadest lõpetades Euroopast ja Ameerikast saadetud kasutatud riietega. Turg oli kohati sedavõrd räpane, et tundus uskumatu, et inimesed sellises keskkonnas täie tervise juures suutsid olla. Aga eks harjutamine tee meistriks...
Bahir Darist võiks ära märkida veel paar aspekti. Tundub, et Aafikas üldiselt ja nii ka Bahir Daris on tohutult jalgpallifänne. Nii vaadati jalgpalli laiekraanilt mitmesaja inimesega korraga. Bahir Daris asus ka Obama restoran, mis viitas selgelt etiooplaste rahulolule Ameerika presidendi valikul.
Järgmisel päeval 22. veebruaril oli meie plaaniks jõuda Etioopia pealinna Addis Ababasse. Addisesse jõudsime pärast 13,5 tunnist sõitu. Hotell Addises oli aga sedavõrd viletsa kvaliteediga, et enamik reisiseltskonda otsustas Addises mõne teise hotelli leida. Mina leppisin kehvade oludega ja ümber ei paiknenud.
23. veebruaril oli ainsaks grupi ürituseks planeeritud lahkumisõhtusöök Itaalia restoranis Castelli. Suur osa meie grupist oli lahkumas ja seega oli tegemist viimase võimalusega öelda hüvasti. Lahkumas oli kaks austraallast Paul ja Alisson, britt Julie, ameeriklane Joe, austerlased Angelika ja Rainer ning meie auto(veoka)juht Ant. Lahkumine oli enamikele plaanipärane. Ainukeseks plaaniväliseks lahkujaks oli autojuht Ant. Talle oli äkitselt määratud olla grupijuht uuel reisil Istambulist Pekingi kaudu Helsingisse. Kõigi lahkujate tervitamiseks pidas seltskond enne õhtusööki suure baariralli, mille käigus külastati kümneid Addis Ababa baare ja õllekaid. Mina baarirallist osa ei võtnud, sest sattusin austerlastega Addise vaatamisväärsusi külastama. Külastasime Etioopia rahvusmuuseumit, Püha (Trinity) kolmainsuse katedraali ja suureks rõõmuks õnnestus mul üle kahe kuu esimene jäätis süüa. Ei Egipütuses, Sudaanis ega mujal Etioopias polnud võimalik jäätist leida, nüüd siis esimene võimalus. Mis puudutab aga rahvusliku muuseumi külastamist, siis selle kõige olulisemaks eksponaadiks oli 3,2 miljoni aasta vanune inimskelett Lucy. Muuseumis anti ülevaade Etioopias kasutatavatest muusikariistadest, põllutöövahenditest, sõjakunstist ja kahtlemata Etioopia värvikast ajaloost. Kolmainsuse katedraali me sisse ei pääsenud, aga väliselt oli katedraal kahtlemata kena.
Eesti Vabariigi aastapäeva tähistasin ma sel korral suurpärast Etioopia kohvi juues ja juustuburgerit süües. Tegu oli toimeka päevaga. Minu ülesandeks oli meie veoka köögi puhastamine. Sellega ma siis pool päeva tegelesin. Pärast kohutava kvaliteediga teid Lalibelas, Bahir Daris ja Simeni mägedes oli köögivarustuse puhastamine kõigi tervise huvides. Õhtul einestasime kogu allesjäänud grupi ja meie uue autojuhi Graigiga järjekordses Itaalia restoranis Pasta Home. Tegu oli odavama ja rahvalikuma restoraniga, aga toit oli Itaaliapäraselt hea.
25. veebruaril valmistusime edasiseks seikluseks. Ostsime toidu järgmisteks päevadeks, vaatasime veel pisut Addises ringi, aga midagi märkimisväärset ei teinud.
26. veebruaril asusime teele Lõuna-Etioopiasse. Eesmärgiks oli pika sõidupäeva lõpuks jõuda Abyata järve äärde. Paraku me järveni ei jõudnud. Ööbima jäime Bale mägede lähedale metsa. Õhtusööki tehes olime ümbritsetud kohalikest uudistajatest, aga pimeduse saabudes kõik rahunes ja erilisi vahejuhtumeid ei olnud. Etioopias on rahvastiku tiheduse tõttu väga keerukas metsas „metsikult” telkida. Seda põhjusel, et isegi momendiks peatume jäädes oled ümbritsetud kümnete inimeste poolt, kes siis raha, banaani või pastakat küsima tulevad. Suur osa rahvast on ka lihtsalt uudishimulikud, samas kunagi ei tea, kas uudishimu vaid uudishimuga piirdub.
27. veebruaril oli meie eesmärgiks jõuda Bale mägede rahvusparki. Rahvusparki jõudmiseks ületasime 3580 meetrise mäekuru - teeolud olid kohutavad, sadas paduvihma. Teel rahvusparki ostsime tagavarks ka küttepuid. Hiljem selgus, et küttepuid oleksime pidanud palju rohkem ostma, sest rahvuspargis olid hinnad neljakordsed. Õhtu veetsime kamina ääres. Planeerisime järgmisele päevale kavandatud ratsamatka. Osa rahvast tegeles filmi vaatamisega, osa lugemisega, osa kirjutamisega...
Veebruari viimasel päeva veetsime sadulates. Tegemist oli tõeliselt võimsa ratsamatkaga võiks isegi öelda, et ratsasafariga. Ratsutasime rahvuspargis sõna otseses mõttes metsloomade keskel. Pildistada eriti ei saanud, sest minu ratsutamisoskused segasid oluliselt minu pildistamisoskuseid või oli see vastupidi. Loomi nägime me aga küll. Samuti oli vahva hobune galopile ajada ja tuhatnelja kihutada. Pärastlõunal käisime koos mägigiidiga rahvuspargis jalutamas. Vaatamata paduvihmale nägime mitmeid metsaelukaid. Metsaelukate nägemine piirdus siiski vaid sarveliste ja sõralistega. Kiskjatega me sel korral ei kohtunud. Hämmastaval kombel oli Bale mägede rahvusparki ka soome saun rajatud. Selle kütmine oli kohalike arvates aga suur töö, sellepärast sauna eriti ei kasutatud. Mina otsustasin aga oma reisikaalsastele midagi eestimaist pakkuda ja kütsin sauna soojaks. Kõigil oli sooja sauna üle ülimalt hea meel. Pärast meie grupi saunakülastust külastasid sauna veel mitmed teisedki kohalviibijad. Teiste hulgas etioopialane, ukkrainlane ja venelane.
Märtsikuu esimene päev algas mulle, brit Chrisile ja austraallasele Justinile jalutuskäiguga Bale mägedes. Kohalik mägigiid viis meid 3200 meetri kõrgusele mägedesse jalutama. Vaated oli meeliülendavad, aga peamiseks eesmärgiks oli meil jällegi loomi, linde ja taimi märgata. Kõige haruldasema loomana nägime hüääni. Tavaliselt õnnestub hüääni vaid autosafaril näha, meil õnnestus see nüüd ka jalgsi. Ülejäänud grupp tegeles samal ajaal aga lamba tapmisega. Meie ööbimispaika toodi lammas, kes ristiti Georgeks. Lammas tapeti, nüliti, hakiti ja õhtuks valmis lõkkel maitsev lambaroog. Meie küll lamba tapmist ja nülgimist ei näinud, saime osa aga meeldivast lambaroast.
2. märtsil asusime jälle teele lõunasse, et paari päevaga Etioopia tribede poolt asustatud Omo orgu jõuda. Esimese pika sõidupäeva lõpuks jõudsime linna nimega Wendo Genet. Linn on omapärane just oma looduslike kuumaveeallikate poolest. Veetsimegi kogu õhtupooliku kuumaveeallikates supeldes.
Järgmise päeva õhtuks jõudsime linna nimega Arba Minch. Teel tegime lõunapeatuse, kuna läheduses asus kool, ümbritses meie veokat varsti umbes 100 pealine koolilaste grupp. Meie grupi vanim liige David (71) otsustas lastele inglise keele tunni korraldada. Nii õpetas ta veokast lastele inglise keele põhitõdesid. Huvitav oli nii osalejatel kui pealtvaatajatel, ka fotod räägivad enda eest J
Abra Michis ööbisime kauni vaatega hotelli hoovis. Vaade avanes Abya järvele. Abya järve läheduses asus rahvuspark, kus esimesed võimalused Ida-Aafrikale omaseid loomi näha. Samuti asusid läheduses kuumaveeallikaad ja krokodilliturg. Õhtul pidasimegi nõu kohaliku giidi Churchilliga, et milliselt järgmist päeva sisustada. Otsustasime rahvuisparki vaatama minna, sest siiani olime näinud vaid kitselisi, ahve ja hüääni. Aafrika ikka ju kaelkirjakute ja elevantide maa, nii lootsimegi esimest kaelkirjakut ja elevanti näha.
Kokkulepitud ajal kell 6 hommikul polnud aga lubatud autot kusagil. Olime varakult ärganud, et ennast rahvuspargi külastamiseks valmis seada. Ootasime tunni, ikka autot ei kusagil. Olime eelmisel päeval 400 birri kokkulepitud 1100st birrist ära maksnud, aga teenust ei kusagil. Kell 7.15 saabus suhteliselt logu Toyota Land Cruiser. Protestisime, et kokkulepitud aeg oli kell 6 ja sooviksime 100 birri vähem maksta, kuna teenus nüüd 1,5 tunni võrra lühem. Olgu öeldud, et loomade uudistamisel on alati oluline varakult startida, sest keskpäeval pole loomi enam näha. Varjuvad teised põõseastes, nii et ringi sõitmisel ja loomade fotokaga jahtimisel pole sügavat mõtet. Pärast pikki läbirääkimisi me autojuhiga kaubale ei saanud. Ta ei olnud nõus loobuma 100 birrist ja soovis nüüd juba kogu raha (1100 birri) ettemaksuna saada. Meie ei olnud nõus aga kogu raha ette tasuma, sest olime teenuse osas juba vägagi kahtlevad. Ka auto, mis meile teenuse osutamiseks välja oli pakutud oleks olnud suhteliselt ebamugav. Kohti oli autos vaid viiele inimesele, meid aga koos autojuhi ja giidiga kokku seitse. Nii läks, et autojuht ei olnud nõus sõitma, meie ei olnud nõus ettemaksu tasuma ja autojuht lahkus jättes ettemakstud 400 birri tagastamata ja 700 birri saamata. Päeva jooksul kontakteerusid minu reisikaaslased kohaliku turismiametiga ja läbirääkimiste tulemusena saime oma 400 birri tagasi. Meie kohalik giid Churchill olevat aga koos rahaga teatmata suunas lahkunud, nii et kogu asi jäigi kohaliku turismiametile klaarida.
Kuna me Arba Minchis kokkulepitud teenust ei saanud ja kogu linnas osutas turismiteenust vaid see sama auto, siis otsustasime lihtsalt linna külastama minna. Internetipunkte oli palju, nii veetsimegi osa päevast Internetti kasutades ja õlut juues. Pärastlõunal kadus linnas aga elekter ja Interneti kasutamisel oli seega kriips peal. Õhtul nautisime vaadet Abya järvele ja veetsime aega oma hotellkämpingu territooriumil.
5. märtsil rändasime edasi Omo orgu Konso linna. Omo org on oluline selle poolest, et seal elavad Etioopia põlisasukad (ehk tribed). Konso on oluline sõlmpunkt edasiseks reisimiseks Omo oru erinevates piirkondades ja põlisasukate külastamiseks. Konso iseenesest oli väga väike Etioopia linn. Keskseks hooneks oli hotell, milles peatusime. Linnas oli ka paar restorani ja turg. Meie eesmärgiks oli kokku leppida põlisasukate külastamine järgmistel päevadel. Dragoman, meie reisikorraldaja, oli kokku leppinud kohaliku giidi Dasdeniga, kes siis pidi meid Omo oru külastamisel aitama. Dasdenil polnud aga kiiret oma teenuste osutamisega. Ütles, et istume ja arutame paar tundi, vaatame, millised võimalused põlisasukate külastamiseks on. Pakkus, et üks võimalus on edasi minna meie veokaga, aga sel juhul kohtame rohkem turismile orienteeritud põlisasukaid. Kui maksame aga 96 USD-d inimese kohta, siis organiseerib ta maastikuauto ja saame järgmise kolme päeva jooksul külastada nii turismile orienteeritud põliselanikke kui ka kaugemates, raskema ligipääsuga paikades asuvaid põliselanikke. Pärast väikest nõupidamist ja plaanide arutelu teatas Dasden, et hind on 120.- USD-d inimese kohta, lisaks tuleb tasuda sissepääsu eest rahvusparki 100.- birri ja iga põliselanike küla külastamise eest veel 100 birri inimese kohta. Olime ikkagi reisist huvitatud ja nii tekkis reisi seltskond Chritopher (profesionaalne fotograaf), Christiane, David ja mina.
Osa meie ülejäänud reisiseltskonnast oli Etioopias viibimisest juba tüdinenud ja soovis kiiremas korras lahkuda. See tekitas pingeid, sest teine osa seltskonnast soovis ikka tõelisi Aafrika põlisealnikke näha – küsimus, milleks me siia siis tulime!? Samuti oli osale reisiseltskonnast pidevast ootamisest kõrini. Ootamine Addis Ababas, ootamine Bale mägedes, ootamine Abra Minchis ja nüüd Konsos, jälle ootamine. Ootamine ja aja surnuks löömine on Aafrikas paraku tavaline nähtus... Samuti puudus meie Konso hotellis nii elekter kui ka vesi. Õhtul elekter siiski paariks tunniks saabus, järgmisel hommikul saabus ka vesi umbes kümneks minutiks.
Päeva positiivseks küleks pidasin mina vahvat seltskonda meie hotellis, samuti seda, et suutsin osta uue kalkulaatori ja seda vaid 25 birri eest. Eelmine võeti mult (loe: jäeti tagastamata) mäletatavasti peatselt pärast Etioopiasse saabumist. Samuti oli meie reisijuhi Jaxy sünnipäev, plaanisime selle tähistamiseks grupiga ühist õhtusööki.
Kuna plaanisime järgmisel päeval Omo oru reisi põhigrupist eraldi, siis pidime varuma sööki, jooki ja asjad pakkima. Dasden pakkus oma abi toidu ja joogipoolise ostmisel, paraku temast aga palju abi polnud, sest kui erinevates poekestes söögi hinda uurisime tuli eelmisest poest järgmisesse kaasa asjapulk, kes siis järgmisele poele üle meie õlgade „valge mehe” hinna teatas. Nii tekkis linnas sisuliselt monopoolne olukord. Kallist hinda me maksta ei soovinud, samas kohalikku hinnaga meile kaupa ei müüdud. Lihtsalt keelduti. Kui hind ei sobi, siis mine osta mujalt. Mujalt aga osta ei saanud, sest info jõudis ette. Nii limiteerisime me oma ostud miinimumile, aga hädapärased ostud olime „valge mehe hinnaga” ikkagi sunnitud tegema. Pakkisime asjad ja olime valmis järgmisel päeval algavaks seikluseks.
Järgmisel päeva hommikul oodatud autot ei saabunud. Dasden ütles, et pakime ennast veokasse ja sõidame sügavale Omo orgu, maastikuauto ootab meid seal. Nii sõitsime terve hommikupooliku väga keerukatel teedel. Õhutemperatuur oli +39 varjus. Teeolud olid nii hullud, et kohati kahtlesime, kas me oma veokaga üldse edasi pääseme. Teede ääres hakkas silma aga hulgaliselt kohalikke põlisasukaid, kes vastavalt riietunud ja näomaalingutega. Pea igal meessoost põlisasukal oli oma relv (AK 47).
Kokkulepitud hotelli jõudsime lõunaajaks. Dasden ütles, et ootame ja vaatame nüüd paar tundi, autot jah veel ei ole, auto pidavat kella kolmeks saabuma. Seejärel avastas meie kohalik giid Dasden, et makstud 120 USD-ga ei ole kõik korras. Ilmselt on meie seltskonna vanim liige David maksmata unustanud, Dasden polevat aga ülesse märkinud, kas kui palju maksis ja palus Davidil 120 USD-d (koos sularaha konverteerimisega 150 USD-d) uuesti tasuda. Pärast pikki ja emotsionaalseid vaidlusi nõustus David 150 USD-d uuesti tasuma. Siinjuures tuleb öelda, et David ei mäletanud täpselt, kas ta ikka tasus summa või mitte, Dasden samas käitus rahaga täiesti hoolimatult, pidamata arvet, kellelt kuiplaju raha sai ja kellele kui palju raha maksis. (David arvas hiljem, et maksis 150 USD-d ikkagi kahel korral. Teisel korral selleks, et ülejäänud reisiseltskond ikka reisi ette võtta saaks.) David ise oli aga reisimisest, Etioopiast ja pidevast petta saamisest nii tüdinenud, et otsustas meie maastikuautoga plaanitavast ringreisist osalemisest loobuda. (Nii, et sisuliselt tasus ta reisi eest kahel korral 120 USD-d, aga osalemisest loobus.)
Lubatud maastikuauto saabus 17.00 (so. 1,5 tundi enne pimeda saabumist). Selgus, et esialgselt meie reisiks plaanitud Toyota land Cruiseril olevat olnud probleemid kummiga ja pidi poolelt teelt tagasi pöörduma. Omanik leidis meile ajutiselt teise auto, mis viiks meid rahvusparki ööbima, et meile mõeldud auto meid hommikul rahvuspargist peale võtaks. Nii kulges meie kolme sõit rahvusparki, mis osutus äärmiselt huvitavaks paigaks. Rahvuspark tuletas mulle isiklikult meelde Keenia Rift Valley´t, kaunis loodus, loomad (ahvid, whartog´d), paraku ka metsatulekahjud, mida keegi ei kustutanud. Telkimispaika rahvuspargis jõudsime kottpimedas. Rahvuspargis eraldati meile kohalik giid Garry, kes osutus äärmiselt töökaks ja abivalmiks. Kui olime telgid ülesse seadnud, oli Garryl juba lõke lõõmamas. Kokkasime õhtusöögiks spagette, võtsime pisut viskit ja läksime magama. Garry jäi kogu ööks püssiga puu alla valvama.
Hommikul kokkasime hommikusööki ja ootasime oma transporti. Aega parajaks tehes tegin jalutuskäigu rahvuspargis. Auto saabus alles kell 10.00, seejärel hakkasid jälle arutelud, et mida me ikka teha saame ja mida mitte, millised teed on läbipääsmatud, kes tagab rahade maksmise jne. Tavaline Etioopia äri. Mitte ükski eelnevalt sõlmitud kokkulepetest ei pidanud. Rahad olime tasunud Dasdenile, kes aga meiega koos ei reisinud. Auto omanik pidas Dasdenit aga kahtlaseks tüübiks ja tema esmane huvi oli raha kätte saada niipea kui võimalik. Meie kannatus hakkas vaikselt katkema. Selgus, et autojuhile lisaks oli kaasa tulnud ka auto omanik ja seega oli kaks kohta viiekohalises autos juba võetud. Mõtlesime, et kui David oleks meiega, siis oleks üks koht justkui puudu. Kui lõpuks pärast järjekordseid arutelusid liikuma saime, selgus et auto peale tuleb võtta veel kohalik giid, kes rahvuspargi poolt määratud. Auto omanik ja kohalik giid istusid üheskoos esiistmel, meie kolm tagaistmel.
Esimeseks tribeks, mida külastasime oli Mursi tribe. Mursi tribe on kuulus selle poolest, et selle tribe naised kannavad huulte külge kinnitatud taldrikuid. Mursi tribe külastasime umbes pool tundi, kauem ei olnud paraku võimalik. Iga tribe liige üritas ennast pildistamiseks müüa. Hinnad olid 3 birri väiksema tribe liikme kohta, 5 birri täiskasvanu kohta. Müügitaktika oli väga agressiivne. Kui fotol oli rohkem kui üks tribe liige, tuli fotografeerimisel tasuda vastavalt 5 + 5 birri või 5 + 5 + 3 birri. Sellele vaatamata on fotod väga väga toredad. Uskumatu seltskond! Üks tribe liige oli ka pettuse ära õppinud. Kokkulepitud 3 birri asemel hakkas pärast fotografeerimist 5 birri küsima. Lõpuks nõustus 4 birriga.
Järgmiseks tribeks mida külastasime... parku järgmist ribe ei tulnud ega tulnud. Sõitsime autoga mitmeid tunde ja lõpuks leidsime ennast ühest hotellist, sest autoomanik ja autojuht olid otsustanud lõunasöögile minna, aga meiega ei konsulteeriund. Kogu pärastlõuna tegelesime sisuliselt meie veoka otsimisega, sest autoomanik soovis kätte saada oma raha. Kottpimedsues jäime lõpuks ühte kämpingusse peatuma. Kuna autoomanikul telki kaasas polnud, jättis ta meid kämpingusse ja ise läks lähedal asuvasse hotelli ööbima. Õhtusöögiks sõime vaid ube, sest kämpingus lõket teha ei saanud ja seega ei olnud kokkamine võimalik.
Meil omavahel tekkis aga suur vaidlus teemal, kas soovime üldse edasi reisida või mitte. Kuna üks oluline tee ei olnud turvalisuse kaalutslustel ühe autoga läbipääsetav ja ümbersõit oleks võtnud liiga palju aega, ei saanud me järgida algselt plaanitud marsruuti. Otsustada tuli, kas kokku tuleks panna mõni uus marsruut ja vaadata teisi tribe või liituda uuesti meie põhiseltskonnaga ja osa raha tagasi küsida. Mina soovisin maastikuautoga edasi seigelda ja näha ka teisi kaugemal asuvaid tribe. Minu kaks kaaslast ei olnud sellest aga huvitatud ja seega otsustasime läbi rääkida, et osa makstud rahast tagasi saada ning oma seltskonnaga edasi reisida.
Hommikul ärgates avastasime, et Hamir tribe oli ümber meie telkide kunstituru tekitanud. Rohkelt tribede rahvast müüs erinevaid omavalmistatud tooteid. Jälgisime nende toimetamisi silmanurgast, ise samaas hommikusööki valmistades. Lahked kämpingu elanikud pakkusid meile oma abi kuuma vee saamisel, nii õnnestuski pisut süüa ja kohvi juua. Autojuht ja autoomanik läksid eelmisel õhtul lähedal asuvasse külla ööbima, lubasid hommikul kella kaheksa ajal tagasi olla. Tagasi jõudsid nad aga aafrikalikult tund aega lubatust hiljem. Turg korjati turistide kadudes kokku ja Hamir tribe rahvas läks laiali. Mõtlesin, et kuidas aega kasulikult kasutada. Kahju oli kämpingus aega surnuks lüüa ja sellises põlisealnike kantsis mitte midagi teha. Otsustasin lähdeal asuva kuivanud jõe põhja jalutama minna, lootuses veel Hamir tribe rahvast kohata. Ja õnnestuski... Jalutasin koos kahe tribe inimesega pikalt mööda kuivanud jõe põhja, suhtlesime rahvusvahelises keeles, lubasin neid raha eest pildistada. Foto (kaks inimest) maksis 6 birri.
Kui tagasi kämpingusse jõudsin oli meie grupijuht juba saabunud, samuti oli saabunud kohalik giid Dasden, autojuht ja autoomanik ning intensiivsed vaidlused osa raha tagastimise osas käisid. Vaidlused lõppesid kokkuleppega, et Dasden tagastab meile neljale 160 USD-d (paraku küll birrides) ja meie reisikorraldaja Dragoman katab samuti midagi (tegu oli nende poolt usaldatud giidiga). Hiljem kattis Dragoman 100 USD-d, ehk siis 25 USD-d inimese kohta. Seega läks kogu reis mulle maksma 55 USD-d. Mursi tribe ja rahvuspargi külastamine võis isegi seda väärt olla.
Edasi suundusime juba oma veokaga kohalikku Arbori tribe külastama. Külastus osutus väga põnevaks. Saime piiramatu pildistamise õiguse (makstes suurema summa korraga), suhtlesime kohalikega, meie kaks Chrisi andsid arstiabi väikesele katkise jalaga poisile. Õhtul kell 22 algas täiskuu saabumise puhul kohalike tantsuõhtu, mis seisnes selles, et kohale saabusid ümbritsevate külade elanikud, lauldi ja hüpati isekeskis. Tüdrukutel olid tamburiinisarnased kõlinad jalgade küljes, andes teada, et nad on vabad ja vallalised. Pidu kestis kella poole kaheni öösel. Telkisime keset Arbori tribe küla, aga magada oli tegelikult võimatu.
9. märtsi varahommikul asusime teele Moyalesse Keenia piiril. Teele asusime kell 5.30, seega enne Arbori tribe ärkamist. Olime eelmisel päeval juba kõik oma veokasse ära pakkinud. Plaanisime uuesti läbida Konso, et David kaasa võtta. Seejärel suundusime juba Moyale suunas, kuhu me küll sel päeval ei jõudnud. Sõidupäev oli 14 tundi, selle jooksul läks meie veokal rehv katki ning oskasime teel ka ära eksida. Hilisõhtuks jõudsime Etioopia linna nimega Mega. Mega on siiani olnud kõige uskumatum koht, kus ööbinud oleme. Pimedat linna valgustasid vaid tee äärtesse tehtud lõkked. Ööbisime kohutava kvaliteediga hotellis, mida valgustasid vaid küünlad, vett loomulikult ei olnud. Süüa õnnestus meil kohalikus restoranis. Restoraniks on seda kohta küll väga raske nimetada, tuleb meelde eesti keelne väljend „urgas”. Nimelt põles restoranis üksik pirn, söögiks oli tavapäraselt spagetti, joogiks kohalik õlu ja restoraniarvega üritati meile jällegi külma teha. Miski ei tööta nii nagu peaks...
Järgmisel hommikul asusime teele varahommikul enne valge saabumist. Mega linna valgustasid lõkked, tänavad olid enamasti inimtühjad (va. need inimesed, kes ööbisid tänavatel lõkete ääres). Keenia piirile Moyales jõudsime ennelõunal, aga enne Keeniasse „bandiitide teele” suundumist soovisime vahetada veel ka oma Etioopia raha. Raha vahetus oli siis viimane Etioopialik äri, mille pidime alla neelama. Minu kaotus oli jällegi umbes 5 EUR-i. Eesti mõistes ei tundu see just väga suur kaotus, aga Etioopias saab restoranis 5 EUR-i eest umbes 13 kohalikku õlut, seega oli kaotus arvestatav.
Ennelõunal sisenesime Keeniasse, kõigil oli selle üle hea meel J 36 päeva Etioopias oli umbes 30 päeva liiga pikk aeg... nii arvas reisikaaslane Rob. Võib-olla oli tal õigus!?
neljapäev, 26. märts 2009
Etioopia arenguabi seisukohast
„Hello Money!", Hello Pen!", Give me a pen!", „Give me one birr!",
„Hello birr!", „Give me something!", „Give me a banana!", „Let´s swap
T-shirts?", „Give me your trousers!", „Buy me a book!", „There is such
a nice book in the bookshop, let´s go and see?", „Perhaps you have a
spare T-shirt?", „Give me some money!", jne. kõlab kõikjal Etioopias.
Tundub, et tegemist on pikaaegse välisabi osutamise tulemusega.
Kõikjal teedel näeb liikumas ÜRO embleemidega valgeid Toyota Land
Cruisereid. Kohal on World Food Program (WFP), World Health
Organization (WHO), ÜRO lasteorganisatsioon (UNICEF), USAID ja
lugematul hulgal mittetulundusühinguid (NGO-d). Kui külastada Etioopia
suuremaid linnu Addis Ababa, Gonder, Axum, Bahir Dar, jne jääb
mõistetamatuks, miks kõik need abiorganisatsioonid kohale on tulnud –
mida nad Etioopias teevad. Kui aga vaadata väiksemaid linnu, nagu
Lalibela, Woldia või suisa Etioopia külasid ja maapiirkondi, on selge,
et tegemist on neil abiorganisatsioonidel Etioopias küllaga.
„Hello birr!", „Give me something!", „Give me a banana!", „Let´s swap
T-shirts?", „Give me your trousers!", „Buy me a book!", „There is such
a nice book in the bookshop, let´s go and see?", „Perhaps you have a
spare T-shirt?", „Give me some money!", jne. kõlab kõikjal Etioopias.
Tundub, et tegemist on pikaaegse välisabi osutamise tulemusega.
Kõikjal teedel näeb liikumas ÜRO embleemidega valgeid Toyota Land
Cruisereid. Kohal on World Food Program (WFP), World Health
Organization (WHO), ÜRO lasteorganisatsioon (UNICEF), USAID ja
lugematul hulgal mittetulundusühinguid (NGO-d). Kui külastada Etioopia
suuremaid linnu Addis Ababa, Gonder, Axum, Bahir Dar, jne jääb
mõistetamatuks, miks kõik need abiorganisatsioonid kohale on tulnud –
mida nad Etioopias teevad. Kui aga vaadata väiksemaid linnu, nagu
Lalibela, Woldia või suisa Etioopia külasid ja maapiirkondi, on selge,
et tegemist on neil abiorganisatsioonidel Etioopias küllaga.
Juba Sudaanist Etioopiasse saabudes hakkas silma, et Etioopias on
palju rohkem inimesi kui Sudaanis. Inimesi jalutas igal pool, neid oli
kõikjal. Ka väikeste laste hulk on meeletu. Igas külas on tohutult
palju väikeseid lapsi, kes meie veokale järele lippavad ja eelpool
nimetatud hüüdlauseid hüüavad. Täiesti arusaamatu on, miks sellisel
hulgal lapsi soovitakse saada ja kas keegi ka mõtleb, mis või kes
neist lastest tulevikus saab. Suhtlesin ühe noore neiuga Mekele linna
lähedal kirikut külastades. Neiu oli 14 aastane. Ütles, et peres on
tal kuus last. Tema ise oli kõige vanem. Neiu ema on 34 aastane.
Selge on see, et suur osa maal elavatest lastest töötab põllul või
jarjatab loomi. Seega on laste saamisel majanduslik põhjus – keegi
peab ju loomi karjatama ja põllul töötama. Kui laps on saanud 7
aastaseks peaks ta minema kohalikku algkkooli. Paljudel juhtudel nii
aga ei lähe, sest kui laps lähedal asuvasse linna kooli saata, siis
jäävad loomad karjatamata. Siin tundub probleem olema mitmekülgne –
esiteks puuduuvad suuremad farmid, mis toodaksid
põllumajandustoodangut laiemale rahvahulgale. Tundub, et inimesed
majandavad vaid oma väikest põllulappi ja müüvad vähese ülejäägi turul
maha. Suuri farme, mis toodaksid massiliselt ja müüksid poodidele,
restoranidele, jne. Etioopias ei paistnud. Tundub, et puudub ühtne
põllumajanduspoliitika, mis aitaks kasutusele võtta uuemaid
põlluharimisviise, kasutada võimsamaid masinaid, et põldu paremini
harida. Kui isegi oleks suurtalupidajad, siis tekiks küsimus, mida
teeksid need inimesed, kes enam talu pidada ei saaks. Kuidas nad
teeniksid selle raha, mille eest suurtalupidajatelt toidukaupu osta?
Kuidas tekitada lisaväärtust uutes ja kaasaegsemates
tegevusvaldkondades? Tundub, et selles vajavad etioopialased välisabi.
Ilmselt annaks parema haridusega tekitada valdkondi, milles Etioopia
elanikkond hea võiks olla. Etioopias reisides tundub igal sammul, et
raha vedeleb maas. Inimesed justkui ei oska majandada ja äri teha.
Seda annaks kindlasti koolitustega muuta. Juhtimiskoolitus oleks
Etioopia noortele kindlasti suureks abiks. Sellise tohutu rahvahulga
mõttestatud tööle rakendamine oleks abiks nii inimestele endile kui
kogu riigile. Kindlasti aitaks arenguabi ka teatud masinate ja
seadmetega – mida tehakse ilmselt niikuinii, kui vaadata tohutut
teedeehitust ja suuremate linnade arengut. Kasvõi turismi teemal oleks
läänest palju õppida. Paljugi annaks ära teha kollektiivse kapitali
(minupoolest kasvõi osaühingute) kasutamisega. Kui keegi suudaks kokku
korjata need halvasti makstud või kerjavad noored, neid pisut
koolitada ja ühtselt rakendada, oleks see kogu riigile suureks abiks.
Kindlasti tuleks igasuguse arenguabi, toiduabi, humanitaarabi või mis
tahes abi andmisel arvestada, et inimesed võivad abist sõltuvaks
jääda. Nägin ise, kuidas Lalibelas jagati toiduabi kohalikele
talupidajatele. Kähmlus, kes saab suurema tüki toitu endale oli suur.
Toidupaklkidel oli kirjas USAID. Samas ei möödu veerandit tundi üheski
paigas, kui meid poleks ümbritsemas mitukümmend noort inimest, kes
raha või pastakat küsivad. Õnneks on see siiani küsimisega enamasti
piirdunud. Üks pettuse juhtum oli, aga vargusi ega röövimisi pole
näinud. Abi andmisel on Etioopia õppetund väga hea – oluline on, et
rahvas ei muutuks kerjusteks. Etioopias see paraku nii on.
Ülerahvastatust saaks samuti kindlasti humaansete meetmetega piirata.
Hea näide sellest on Euroopa ise. Inimestele peaks pakkuma
meelelahutust, tekkima peaks vajadus elus midagi muud peale laste
saamise saavutada. Seda aitaks saavutada parem haridussüsteem, paremad
meelelahutusvõimalused ja suuremad võimalused eneseteostuseks.
Teede ehitus – kui Sudaanis ehitasid teid hiinlased, siis Etioopias
ehitavad teid etioopialased hiinlaste näpunäidete alusel. Kuna
masinaid napib, siis tehakse suur osa teedeehitusest inimjõul. Seega
on tootlus väike. Teede olukord on aga kahetsusväärne. Korralikud teed
on sisuliselt vaid suurlinnades ja nende ümbruses. Parimad
linnadevahelised teed on ehitatud Jaapani ja Hiina abiga. Ühte
tunnelit olen nelja nädalase reisimise jooksul näinud. Sildu on, aga
ka paljud neist on alles ehitusjärgus.
Liiklusohutus ja sõiduvahendite olukord on parandamistr väärt.
Valgusfoorid on Etioopias vaid suurlinnades ja seal kah vaid mõni
üksik. Valgusfoori järgitakse. Autopark on vana, maanteedel saab
sisuliselt liikuda vaid maastikuautodega. Linnades kasutatakse
sarnaselt Sudaanile Tuk Tuke. Maanteede ehitus ja parem asfalteeritus
aitaks kindlasti laiendada ka Etioopias kasutatavat autoparki ja
annaks lisavõimalusi autode müümiseks Etioopiasse.
Turismi arenduses annaks Etioopias palju ära teha. Etioopia on väga
ilus maa. Palju annaks pakkuda turistidele sobivaid teenuseid. Palju
on rahvusparke, kus sisuliselt toimivaid teenuseid pakutakse vaid
vähestes paikades (nagu Simeni mägedes ja Bale mägedes), aga ka
pakutavate teenuste kvaliteeti annaks märgatavalt parandada. Viga
tuleb otsida ilmselt Etioopialiku äritegevuse viisist, kus nähakse
väikestest summadest ja teenuse osutamise kvaliteet ei tundu kellelegi
probleemiks. Mittetöötava tualeti, jooksva kraaniveeta ja elektrita
hotell, kokkulepitud teenuste osutamisega hilinemine, turismi teenuste
eest raha ette küsimine ja hiljem teenuse osaline osutamine ei tee
just turismi arengule head.
Küttepuud – metsakasvatuse osas tundub, et sellega veel eriti
intensiivselt ei tegeleta. Etioopiasse on sisse toodud kiirelt kasvav
eukalüptipuu. See tundub olema esimeseks tõsiseks sammuks küttepuude
probleemi lahendamisel. Eukalüptipuud võib raiuda isegi rahvspargis,
seda just põhjusel, et puu ei pärine Etioopiast.
Maaelu versus linnaelu. Vähesed modernsed majad vaid linnades. Maal mudahütid.
Kõrgharidus kättesaadav vaid vähestele. Lalibelas kohalikku kooli
külastades selguss, et vaid 10 % õppuritest läheb edasi kõrgkooli.
Kõrgkool asub mõistagi Addis Ababas.
Ideede puudus – vähene võimalus näha elu väljaspool Etioopiat. Igal
sammul on tunda, et kohalikku ärielu vaevab ideede nappus. Paljusid
tooteid ja teenuseid annnaks paremini korraldada. Eurooplaste jaoks
elementaarsed teenused nagu elekter, vesi, elementeerne hooldus
hotellides ja restoranides. Pisutki disaini ja mõtlemist erinevate
teenuseid pakkuvate asutuste disainimesel. Kõik see tundub olema
treisejärguline. Näha ei suudeta, et kui turistilt raha välja petta,
siis info levib ja tulemas on veelgi vähem turiste.
Olemasoleva töös ja korras hoidmine – suur probleem. Etioopias on
mitmeid ehitisi, mis kaunilt ehitatud, paraku ei hoita neid hiljem
enam korras. Hooldus sisuliselt puudub.
Kerjused linnas ja maal. Olla kerjus linnas on ilmselt märksa hullem
kui maal. Etioopia maapiirkonnad on väga vaesed. Linnas elavad
inimesed tunduvad tunduvalt rikkamad. Samas on ka linnas hulk väga
vaeseid inimesi. Vahe linnas elaval vaesel ja maal elaval vaesel
inimesel seisneb selles, et kui maal elaval vaesel on tavaliselt
vähemalt väike põllulapp või/ja loomad, siis linnas elaval vaesel pole
mitte midagi. Ellujäämine on seega tunduvalt keerukam.
Toidu ja vee turvalisus. Etioopias ringi reisides leiab hulgaliselt
käsikaeve. Tegemist on ilmselt arvukate abiorganisatsioonide poolt
Etioopiasse toodud äärmiselt vajaliku seadmega. Vaatamata arvukatele
käsikaevudele kasutavad inimesed joogiks ja toiduvalmistamiseks siiski
ka vett jõgedest, järvedest ja ojadest. Kohati on tegemist seisva
veega, kohati on jõevesi täiesti läbipaistmatu ja Euroopa mõistes
täiesti joogikõlbmatu. Kohalikke ei paista see aga heidutavat.
Elektri- ja vee katkestused. Paljudes paikades Etioopias jagub
elektrit vaid paariks tunniks päevas. Paljudes paikades puudub jooksev
vesi üldse või jagatakse seda vaid väga piiratud ajaks.
Lõuna-Etioopias Konso linnas ööbisime hotellis, kus väga kõikuva
kvaliteediga elektrit jagati vaid mõneks õhtutunniks. Kraanivesi
saabus hommikul kahekümneks minutiks. Veelgi lõunapool Mega linnas
puudus emnaikes majades aga nii elekter kui vesi. Tänavate ääres
soendasid inimesed ennast rämpsu põletades. Hotelli valgustamiseks
kasutati küünlaid.
Turvalisus oli Etioopias vaatamata rahva käes olevatele arvukatele
tulirelvadele suhteliselt hea. Kohalikud rääkisid, et valitsus sunnib
rahvast tulirelvi registreerima, aga rahvas sellest eriti huvitatud ei
ole. Nii ongi rahva käes hulgaliselt registreerimata tulirelvi. Samas
tundub kõik turvaline.
reede, 20. veebruar 2009
Täpsemalt meie reisist Etioopias ehk mis siiani on toimunud...
Siiani oleme külastanud mitmeid mitmeid Etioopia linnu ja külasid. Alustades Gondorist, mis paistis silma oma Euroopaliku väljanägemise ja jõukusega (seda eriti pärast Sudaani külastamist). Gondoris külastasime Selassise kirikut ja erinevate Etioopia kuningate paleesid. Samuti saime osa Gonderi kirevast ööelust ja tutvusime kohaliku meeveiniga. Külastasime ka kohalikku Dasheni õlletehast, mis äärmiselt läänelik. Kõik seadmed sellesse õlletehasesse olid hangitud Euroopast, õllelinnas imporditakse 100% Belgiast. Pole ime, et õllel hea kvaliteet. Samas paneb imestama, et kohalikku õllelinnast ei kasutata. Põllumaad ju Etioopias küllaga.
Edasi Sõitsime Debarki linna, mis on nii öelda baasiks edasi liikumisel Simieni mägedesse. Matkasime kolm päeva Simieni mägedes. Simieni mägede kõrgem tipp on 4620 meetri kõrgune ja seda kutsutakse Ras Dashen (sarnane nimi on ka kohalikul parimal õllesordil ja pangal). Meie tee viis esmalt 3250 meetri kõrgusel asuvasse baaslaagrisse, millest sooritasime esimese neli ja pool tundi kestnud matka. Matkal kohtasime Etioopias elavaid ahve, nägime suurepäraseid
vaateid ja suhteliselt kuivanud juga. Järgmisel päeval jagasime oma grupi kaheks. Mina koos nelja kaaslase ja püssimehest kiidiga läksime pikemale matkale. Meie eesmärgiks oli jõuda 3600 meetri kõrgusel asuvasse Ceeche baaslaagrisse. Teele jäi lisaks hulgale ahvidele, hundile ka 3500 meetri kõrgusel asuv Ceeche küla. Ceeche külas kutsus noor inglise keelt neiu meid enda juurde kohvi tseremooniale. Kohvi tseremoonia toimus kohalikus mudahütis. Ehki elutingimused mudahütis olid kohutavad, oli kohvi maitsev ja ka paar päris head fotot õnnestus pildistada. Ceeche külas andsime esmaabi ka kohalikule daamile, kes oli oma põlve nikastanud. Väga külma õhtu ja öö (-2 *C) veetsime 3600 meetri kõrgusel Ceeche baaslaagris. Selgus, et meie poolt üüritud telk vajas tugevat parandamist enne kui saime enam vähem kindlad olla, et tuul seda öösel ribadeks ei rebi. Järgmisel päeval jätkasime matka 3892 meetri kõrguse mäe tippu ja pärast seda juba kokkusaamiskohta mägede ja orgude taga. Matka jooksul kohtusime mitmete huvitavate inimestega. Teiste hulgas kahe Iisrealist pärist tütarlapsega, kes kahekesi Etioopiat ja ülejäänud Ida-Aafrikat külastama tulnud, Zimbabwest pärist hetkel Kaplinnas elavat valget keskealist härrasmeest, kes kuuldes, et oleme Zimbabwesse teel rääkis suure õhinaga Zimbabwest, selle praegusest poliitilisest olukorrast ja loomulikult sellest, mida Zimbabwes vaadata. Kohtusime ka Poola ränduritega, kellele kõrgushaigus pisut liiga tegi. Ilmselt oli
põhjuseks liiga kiire tõus 3600 meetri kõrgusele baaslaagrisse. Huvitavaks seigaks oli ka õhtuse teejoomise kõrval kuulata giidide juttu eelmisel aastal Simieni mägedes matkanud eestlastest. Giidile olid eestlased meelde jäänud just eelkõige selle poolest, et juba hommikul vara alustati väikse õllega. Pärast meie taasliitumist ülejäänud grupiga sõitsime tagasi Debarki linna, et ööbida ja järgmisel päeval juba edasi Axumi suunas sõita.
Axumisse me esimese hooga ei jõudnud, sest tee oli liiga mägine ja kehva kvaliteediga. Ööbisime teele jäänud linnas Inda-Selassie linna ennast me näha ei jõudnud, sest hotell asus meil äärelinnas, olemas oli nii baar kui ka restoran. Hotellis puudus vaid vesi – igasugune vesi. Õhtu möödus kenasti, aga hommikul selgus, et meie kohalik giid oli petis. Nimelt võttis kohalik giid minult õhtul 100 birri (umb. 100 EEK-i) kahe õlle eest ja lubas ülejäänud summa so. 88.- birri hommikul tagastada. Hommikul ta aga enam välja ei ilmunud. Reisikaaslaselt võttis aga hommikul 100 EUR-i, et see Etioopia rahaks (birrideks) vahetada – rahaga ta kadus. Vahejuhtum oli suhteliselt ebameeldiv, aga õnnesks polnud minu rahaline kaotus just väga märkimisväärne. Reisikaaslasel võttis kaotusest taastumine ikka mõnevõrra aega.
Axumisse jõudsime 10.02.2009 ennelõunal. Axum sarnaselt Gonderile oli endine Etioopia pealinn ja väga oluline kaubandussõlm Araabia maailma ja Aafrika vahelistes kaubandussuhetes. Axumis on mitmeid olulisi vaatamisväärsusi, nagu kirik, väga lagunenud palee, obeliskid ja hauakambrid. Axumi lähedal Eritrea piiri ääres mägedes asus klooster nimega Debro Domo. Eriti huvitavaks tegi kloostri just asjaolu, et sinna pääsemiseks tuli kogu meie grupp ülesse vinnata loomanahast tehtud paelaga. Mäe otsa vinnajaks oli ilmselt leepria haige munk ja ülesse tuli vinnata 15 – 20 meetrit. Kuna mina otsustasin kloostrit külastada koos oma seljakotiga, oli kogu ülesse vinnamise protsess üsnagi kole. Klooster iseensest oli aga vahva ja kogu kohale sõtmise
protsess, ülesse vinnamise protsess ja ringi vaatamise protsess oli aga kindlasti oma aega ja raha väärt. Lisaks kloostri hoonetele, kaunitele vaadetele, selles elavatele munkadele oli huvitav ka
joogivee kogumise süsteem. Nimelt olid mungad raiunud mitmeid auke kaljusse, kuhu siis vihmavesi kogunes. Seda joodi päevast päeva ilma igasuguse lisa puhastamiseeta. Uurisime, et kas nii haigeks ei jää? Vastati, et kui ikka tõsiselt usud, siis ei jää...
Axumist liikusime edasi Mekele linna. Mekeles me sisuliselt ainult ööbisime, aga teel Mekelesse külastasime kahte kirikut. Esimene neist asus mäe otsas, aga ligipääs oli sellele vaatamata suhteliselt lihtne - korrallikud trepid. Ka kiriku sisemus oli vaatamisväärne, ehki ei midagi väga uudset või erilist (võrreldes juba nähtuga). Teine kirik oli väliselt täiesti vaatamisväärne, aga sees olid vaid kiviseinad – need kes maksid 50 birri sissepääsu eest olid tõsiselt pettunud.
Mekeles läksime osaga grupist kohalikku restorani, mis oli äsja taasavatud ja Lonely Planeti reisijuhi poolt tungivalt soovitatud. Tegemist oli suhteliselt suure söögikohaga, kus rohkelt kohalikke elanikke, muusika, tants ja parimad liharoad. Kontsert oli vaatamata linnas toimunud elektrikatkestusele täiesti vaatamisväärne ja nii me traditsioonilist Etioopia elu nautisime.
Mekelest jätkus järgmise päeva hommikul teekond Woldiya linna. Tegemist oli suure sõidupäevaga. Teele jäi kauneid mägiseid vaateid, keskpäeval einestasime kohalikus restoranis. Woldiya linna jõudsime alles hilisõhtul. Hotelli piiras suur hulk erinevate ÜRO organisatsioonide autosid. Lootsime, et see on kvaliteedimärgiks hotellile. Paraku polnud aga vett, ehki baar ja restoran toimisid.
Woldiyast lahkusime jällegi järgmisel varahommikul, et õhtuks jõuda Lalibela linna. Lalibelasse jõudmiseks tuli ületada 3500 meetri kõrgune mäekuru. Lahtises autos oli kõrge mäekuru ületamine üsna jahe kogemus. Jällegi saatsid meid kaunis vaade ja teedel lehvitavad lapsed. Laste peamiseks sooviks Etioopias tundub olema pastakas. Seda karjuti meile igal sammul „give me a pen!" Osa väikseid suutis meie autoga mägedes isegi kilomeetrid kaasa jooksta ja pidevalt oma nõuet korrata. Arutlesime omavahel, et nii need keskmaa jooksu Etioopia olümpiavõitjad tulevad „give me a pen!"
Lalibelasse jõudsime 14.02.2009 pärastlõunal. Esimeseks eesmärgiks oli pisut keha kinnitada ja linnas (kohalike arvates külas) pisut ringi vaadata. Järgmisel päeval plaanisime kuningas Lalibela poolt rajatud kirikute külastamist. Kirikud Lalibela külas olid aga tõelised vaatamisväärsused. Kirikud olid raiutud laavasse, neid oli palju ja nad nägid nii seest kui ka väljastpoolt välja väga efektsed. Lalibela kirikud rajas Etioopia kuningas Lalibela. Kirikute ehitamise protsess vältas 13. kuni 15. sajandini. Kuna olime autosõidust ja rännakutest mägedes juba üsna väsinud, otsustasime Lalibelasse jääda mitmeks päevaks. Paraku ei olnud Lalibelas peale kirikute aga suurt midagi vaadata. Osa rahvast läks mäe otsas asuvat kloostrit külastama. Hilisemal küsitlemisel selgus, et tegu oli samuti ikkagi kirikuga, mõned mungad elasid lihtsalt kiriku lähedal. Huvitav oli aga kohaliku kooli külastamine.
Külastasime kolme reisikaaslasega kohalikku kooli. Tegime koolile vihikute ja pastakate näol annetuse (annetuses osalesid kõik reisikaaslased, mitte ainult meie neli), kohtusime kooli direktoriga ja külastasime ka inglise keele tundi. Kooli direktor rääkis, et koolis õpib 2870 õpilast. Kooli minnakse enamasti 7 aastaselt, õpitakse erinevaid õppeaineid alates inglise keelest lõpetades keemia ja füüsikaga. Klassis õpib 60 kuni 70 õpilast. Kooli direktor oli väga üllatunud kui kuulis, et Ühendkuningriikides õpib klassis tavaliselt 30 õpilast. Kooli õpetaja teenib kuus umbes 900 birri (umb. 900 EEK-i) sõltuvalt tema kvalifikatsioonist ja õpetatavate tundide
hulgast. Kooli raamatukogu oli ilus ja ruumikas, puudu olid vaid raamatud. Mõned raamatud siiski olid, aga 2870 õpilase kohta oli raamatute hulk ja valik äärmiselt väike. Vaatasin, et raamatukogu ruumist saaks meeldiva Interneti keskkuse kujundada. Paraku polnud kooli õpilastel aga Internetile ligipääsu – ligipääs oli vaid õpetajatel. Inglise keele klassi külastamine oli aga igati vahva. Kuna kolm meist neljast olid pärit Inglismaalt, siis suhtlus parimal inglise keele tasemel oli kindlasti õpilastele abiks. Uurisime, kelleks soovivad lapsed tulevikus saada. Selgus, et laste hulgas oli nii tulevasi arste, õdesid, insenere kui ka õpetajaid. Tutvustasime põgusalt oma reisi Kairost Kaplinna ja laste soovil ka omi ameteid. Vahva kogemus igal juhul!
Lalibelast sõitsime edasi Bahir Dari linna. Linn asub maalilise Tana järve kaldal, mis on alguspunktiks Sinisele Niilusele. Sõit Lalibelast Bahir Dari võttis 12,5 tundi ja selle tegid eriti keerukaks teetööd ja minu juba vaikselt mööduv kõhuhäda. Lalibela restoran Unique oli
kõhuhäda põhjustajaks. Täna 19.02.2009 Bahir Daris olles jõudsime külastada jõehobusid. Nimelt elab siin üle saja jõehobu. Plaanis on külastada veel järve keskel asuvat kloostrit ning kririkut ja Sinise Niiluse jugasid. Pärast Bahir Dari külastamist suundume edasi Addis
Ababasse ja sealt edasi Etioopia lõunaossa. Keeniasse plaanime jõuda 11.03.2009.
Mis puudutab aga Etioopia kogemust siiani, siis tegemist on areneva riigiga. Kahjuks on möönud aastate abipaketid inimestele selliselt mõjunud, et abi saamist peetakse igati normaalseks. Abi saamiseks piisab kohalike arvates vaid sellest, et oled etioopialane. Abi soovivad noored ja lapsed T-särkidena, pastakatena, raamatutena, banaanidena, õhtusöökidena, kommidsena ja loomulikult sularahana. Omavahel juba naljatasime, et uus tervitusviis turistile on „Hello
Money" ja uus laul „Birr, birr, birr, birr, birrr, birr, birr..." Õnneks või kahjuks on selline abi andmine üksiku turisti poolt aga võimatu, sest igasugusel kandamil on piirid. Soovidel ja soovijatel paraku aga piire ei ole...
Etioopias on aga rohkelt potentsiaali saada arenenumaks, paremaks ja stabiilsemaks riigiks. Etioopias elab uskumatult palju väikseid lapsi, see on kindlasti koormaks nii Etioopiale kui ka abi andvatele riikidele ja organisatsioonidele. Sünnikontroll läbi hariduse, läbi kõrgema elatusstandardi ja miks ka mitte läbi tasuta jagatavate kondoomide võiks olla teemad, mida siin teha tuleks. Interneti parem levik ja kättesaadavus kohalike elanike hulgas oleks suureks abiks
hariduse ja tegevusvabaduse suurendamisel. Teede ehitus käib mitmel pool täie hooga. Kohal on hiinlased, kes kas ise või etioopialaste abiga teid ehitavad. Elektri ja vee katkestused on igal pool valdavad, aga tundub, et miski pole ületamatu. Kohalike sõnul moodustab kohvi
suure osa Etioopia ekspordist ja kohvi on siin tõeliselt hea. Kindlasti annaks leida valdkondi, milles Etioopia 73 miljonit inimest veel head on, et seda siis maailmale tutvustada ja eksportida...
Tervitused Etioopiast!
Etioopia on siis järgmine põnev paik, kuhu Kairost Kaplinna reis meid viis. Etioopia piiri ületasime Gedare piiripunktis 2.02.2009. Inimeste elamud olid maapiirkondades sarnased Sudaanile Khartoumist lõunas. Okstest ja vitstest moodustised, mille tihendamiseks oli kasutatud muda nn. mudahütid, katused roost või õlgedest. Teel kohtasime ka maju, mis olid ainult õlgedest valmistatud – nii terved külad. Huvitav, mis saab, kui ühes majadest peaks tulekahju puhkema?! Teeolud olid väga kehvad, aga näha oli, et tee ehitusega tegeletakse
ja millalgi võib valmida ka moodne asfattee. Meie esimeseks mitmepäevaseks peatuspaigaks oli Gonderi linn Etioopia põhjaosas. Gonderi linn oli Sudaani linnadega võrreldes väga heal tasemel.
Rohkelt kohvikuid, restorane, poekesi ja ööklubisid. Inimesed riietusid Euroopalikult, ehki mitte pidulikult. Gondor kui endine pealinn oli peatuskohaks paljudele turistidele eelkõige just sellepärast, et linnas asus hästi säilinud ja väga omapärane kirik ning kuningapalee. Ka meie külastasimwe nii kirikut kui paleed. Silma hakkas aga ka see, et kui Egiptuses üritasid inimesed pidevalt midagi müüa ja kohati oli see kõik üsnagi tüütu, siis Etioopias küsiti lihtsalt pastakat, raha, inglise keele sõnastikku või „palun anna midagi". Enamik diskussioone jõudis selleni, et vaja oleks midagi osta, kedagi sponsoreerida, lihtsalt raha anda või õhtusöök välja teha. Samuti küsiti T-särke, pükse ja sandaale. Tundub, et rohked Etioopias tegutsevad abiorganisatsioonid on kohaliku elanikkonna kerjusteks muutnud. Lalibela linnas palus üks noormees, et ma talle
ühtusöögi välja teeksin. Uurisin, et kes ta selline on (unustas ennast tutvustada), ütles, et on etioopialane ja juba ainuüksi sellepärast tuleks mul talle õhtusöök välja teha. Kui keeldusin, oli väga pahane.
ja millalgi võib valmida ka moodne asfattee. Meie esimeseks mitmepäevaseks peatuspaigaks oli Gonderi linn Etioopia põhjaosas. Gonderi linn oli Sudaani linnadega võrreldes väga heal tasemel.
Rohkelt kohvikuid, restorane, poekesi ja ööklubisid. Inimesed riietusid Euroopalikult, ehki mitte pidulikult. Gondor kui endine pealinn oli peatuskohaks paljudele turistidele eelkõige just sellepärast, et linnas asus hästi säilinud ja väga omapärane kirik ning kuningapalee. Ka meie külastasimwe nii kirikut kui paleed. Silma hakkas aga ka see, et kui Egiptuses üritasid inimesed pidevalt midagi müüa ja kohati oli see kõik üsnagi tüütu, siis Etioopias küsiti lihtsalt pastakat, raha, inglise keele sõnastikku või „palun anna midagi". Enamik diskussioone jõudis selleni, et vaja oleks midagi osta, kedagi sponsoreerida, lihtsalt raha anda või õhtusöök välja teha. Samuti küsiti T-särke, pükse ja sandaale. Tundub, et rohked Etioopias tegutsevad abiorganisatsioonid on kohaliku elanikkonna kerjusteks muutnud. Lalibela linnas palus üks noormees, et ma talle
ühtusöögi välja teeksin. Uurisin, et kes ta selline on (unustas ennast tutvustada), ütles, et on etioopialane ja juba ainuüksi sellepärast tuleks mul talle õhtusöök välja teha. Kui keeldusin, oli väga pahane.
Etioopia on üldiselt väga ilus maa – kõrged mäed Põhja-Etioopias, rohked võimalused Simeni mägedes matkata. Ahvid, hundid, rebased ja Sinises Niiluses elavad jõehobud. Etioopias on palju krikuid, kloostreid ja paleesid. Palju vaatamisväärsusi on ilmselt ka veel avastamata ja väljakaevamata. Kui Sudaanis oli palju vaatamisväärsusi, mis polnud ei kohalike ega turistide poolt avastatud ega korda tehtud, siis Etioopia oskab oma vaatamisväärsuste pealt vähemalt teenida. Kohati muutub vaatamisväärsuste vaatamine suisa kulukaks, sest tasuda tuleb pileti eest, giidi eest, transpordi eest ja lisaks veel erinevad lisatasud hea töö eest. Tööjõudu on Etioopias aga küllalt. Kohe kui ületasime Sudaani Etioopia piiri hakkas silma tohutul hulgal lehvitavaid ja meie autole järgi jooksvaid lapsi. Etioopias elab üle 73 miljoni inimese ja
tundub, et enamik neist on lapsed ja noored. Lapsed töötavad põldudel, karjatavad loomi. Noored on kogunenud linnadesse, kus õpivad ja töötavad. Hotellides, restoranides ja ööklubides on just noortest koosnev tööjõud. Vanemaid inimesi on üldiselt vähem näha, ilmselt ei ole eluiga kuigi pikk (keskmine eluiga vastavalt Lonely Planetile 48,8 aastat) ja paljud vanemad inimesed on ilmselt rohkem oma talupidamise või kodukesksed.
Tellimine:
Postitused (Atom)