neljapäev, 7. mai 2009

Mombasa ja Diani rand - tagasi paradiisi...

2005. aastal kui esimest korda Mombasa lähedal Diani rannas käisin arvasin, et tegu on kõige ilusama kohaga, kus ma üldse käinud olen. Valge liivarand, palmipuud, iidsed laevad  merel seilamas, õhu temperatuur +31C, vee temperatuur +30C, puhas valge liiv, puhas vesi, inimesed rõõmsameelsed ja sõbralikud. Ainukeseks probleemiks on meeletult tüütud rannapoisid, aga ka nendega annab toime tulla.

Mombassasse sõitsime ööbussiga Nairobist. Mombasasse jõudsime 19.03.2009 varahommikul enne päikese tõusu. Kuna ööbussis olid meile eraldatud kõige tagumised istmed ja teeolud olid kehvad, siis just palju bussis magada ei saanud. Hommikul kell 6 tuli meile bussijaama vastu firma African Safari autojuht, kes viis meid mõningase viibimisega kontorisse, et uurida, millised ööbimisvõimalused on ümberkaudsetel randadel saadaval. Meie esialgne plaan ei olnud konkreetselt Diani rannale (lõunas) minna (ehki olin sellel 2005.aastal juba käinud) vaid mõte oli ka Malindi ranna kohta Mombasast põhjapool uurida. Pärast suuri otsinguid firma andmebaasis, Lonely Planetis ja Internetis leidsime, et kõige targem on ikkagi Diani randa minna ja üürisime endale järgmiseks neljaks ööks bungalo kompleksis nimega Diani Beachalets. Bungalos oli 4 magamistuba, 2 dushiruumi ja tuletti, köök, elutuba ja terrass. Loomulikult avanes terrasilt vaade ka India ookeanile. Bungalo üür oli umbes 2350 KSH ööpäeva eest (ehk umb. 23.50 EUR-i), mis meie kolme peale jagades ei olnud just väga suur rahaline väljaminek. Nairobist Mombasasse  mineva ööbussi pilet (edasi-tagasi) maksis 1000 KSH (10 EUR-i) inimese kohta, taksosõit Mombasast Diani randa 2600 KSH (26 EUR-i), hiljem tagasi Mombasasse tulime minibussidega (Matatudega), sõidu hinnaks 150 KSH inimese kohta (1,5 EUR-i).

19.03.2009 möödus peamiselt rannas päevitades, rannapoiste ja tüdrukutega suheldes. Päeva jooksul liitus meiega ka kaks Masai tribe esindajat, kellega oli päris vahva maailmaasju arutada. Rannapoiste ja tüdrukutega oli iseenesest päris keerukas suhelda, sest nende eesmärgiks oli pidevalt midagi müüa. Olgu müügiks siis pearätikud, Aafrika kunst, paadisõidu või kalapüügi teenused. Hiljem tuvaastasime, et rannapoistest ja tüdrukutest saab rahu, kui oma bungalo kompleksi territooriumil päikest võtta või otseselt ookeani ujuma minna. Õhtul õhtustasime llähedal asuvas Sundowneri restoranis, kus meeldivalt hea hinna ja kvaliteedi suhe.

20.03.2009 tutvusime Diani rannal elava briti pensionäri Maggiga. Kuna David oli samast vanuseklassist, siis leidsid nad Maggiga vägkiiresti ühise keele ja vestlusteemad. Maggie olevat sisuliselt kogu oma elu Aafrikas elanud. Noorena Madakaskaril hotelli pidanud, seejärel hotelli müünud ja teistes Aafrika riikides elanud. Diani rannas olevat viimased 1,5 elanud ranna vahetuslähedusse uhke maja loonud, nüüd loiotis aga maja maha müüa, et Marokosse kolida. Käisime Maggiel külas, tema maja asus turvatud aiaga, valgete inimeste kogukonnas Diani ranna vahetus läheduses. Maja oli kahe korruseline, rasta stiilis, majas oli väike bassein, uhkelt sisustatud, rõdult vaatega India ookeanile. Majas leidus ka hulgaliselt maale, mis olid enamasti Maggie enda poolt maalitud. Maggie sõnul meeldib talle väga Diani rannas elada, aga rannapoisid on teda ära tüüdanud. Samuti leidis ta, et tema vanuses on parem elada Suurbritanniale lähemal (Marokost Londonisse on lennukiga vaid 3 tunni tee). Üldiselt talle aga meeldis Keenias elada. Kodu lähedal oli moderne kaubanduskeskus, mitmeid restorane, 5 tärni hotell „Leopard” ja golfiväljak. Turvalisuse osas ütles Maggie, et tema maja asub väga turvalises rajoonis, kogu Diani rand eriti turvaline aga ei ole. Asukoht on selles osas väga oluline. Maja hinnaks nimetas Maggie 150,000 EUR-i, selle eest lisab ta majale ka oma väikse auto, nii et ringi liikumine pole sugugi keerukas. Pärast Maggie kodu külastamist viis Maggie meid uhkesse „Leopardi” hotelli ja golfiväljakule, et saaksime oma silmaga veenduda, kuidas kohalikud „valged” elavad ja aega veedavad.

Õhtustasime kohalikus Itaalia restoranis ja pärast päikese loojumist läksime edasi kohalike ööklubisse  nimega Maasai. Olin nimetatud ööklubis juba ka 2005. Aasta alguses käinud ja pidasin seda igati huvitavaks paigaks. Ainukesteks valgeteks inimesteks või Muzungudeks, nagu kohalikud meid kutsusid olime meie kolm. Hinnad olid Maasai ööklubis taskukohased, läheduses asus terve baaride ja ööklubide võrgustik, tegime väikse tiiru, et neid külastada. Kõikjal, kuhu läksime oldi meie suhtes väga viisakad ja positiivsed. Isegi ööpimeduses Ukundas ringi liikudes ei tundnud me mingit ohtu ei enestele ega oma asjadele. Ka Maasai ööklubi manager oli rõõmus meie valiku üle ja käis meiega korduvalt juttu ajamas. Öösel kella poole kahe paiku leidsime ööklubi eest takso ja suundusime tagasi oma bungalosse.

Laupäev, 21.03.2009 algas huvitava uudisega Sundowneri restorani kohta. Nimelt olevat eelmisel õhtul (reede õhtul) kui meie Maasai ööklubis pidutsesime, Sundowneri restorani ja kõiki külastajaid röövitud. Restorani olevat tulnud kolm relvastatud tegelast, kes kõik restorani külastajad pärandale käsutasid, ühele Euroopast pärit turistile püssipäraga pähe virutasid ja  seejärel raha, käekellad ja mobiiltelefonid endaga kaasa viisid. Puutumata ei jäänud ka Sundowneri restorani kassa.

Hommikul kui Sundowneri restorani hommikusöögile tõttasime, olid restorani töötajad aga rahulikud ja professionaalsed. Arusdaadavalt oli sarnaseid juhtumeid ka verem ette tulnud. Restorani töötajatelt kuulsime, et relvastatud röövlid olid enne Sondowneri restorani tulekut ka kahe minibussi (matatu) reisijatelt raha röövinud. Samuti kuulsime, et nädal varem oli toimunud relvastatud rööv rannal asuvas restoranis Forty Thiefs. Tol korral olevat üks röövlitest olnud restorani külastajate hulgas, üks saabunud rannalt ja kaks sissesõiduteelt. Relvastuseks olevat olnud AK 47, kindzall ja püstol. Rööviti aga vaid restorani külastajaid, restorani kassa jäeti imekombel puutumata.

Pärast hommkuste kriminaalse sisuga uudiste ära kuulamist veetsime jällegi mitu tundi rannal. Kella kolmest algas Justinile ja Davidile huvipakkuv räkbi mats, mida me siis kõik ühiselt Forty Thiefs restorani vaatama läksime. Forty Thiefs on kena rannarestoran, kus palju „valgeid” külastajaid, mitmeid erinevaid veespordi harrastamise võimalusi, rand on turvatud turismipolitsei poolt ja seega ei ole rannapoiste ja tüdrukute surve nii tugev.

 

1 kommentaar:

  1. Hi Tonu, I do not understand much of what is written here, but I hope you enjoy your Africa experience and look forward to talk with you again and hear about you trip. Best regards
    Bent Mejborn

    VastaKustuta