teisipäev, 13. jaanuar 2009

Kuidas ma Egiptuse kodus lõunasöögil käisin ja mis edasi sai...

Kuupäev: 06.01.2009
Koht:  Egiptus, Kairo
Termomeeter näitab: 20*C

Kuna olin kõik oma Egiptuse naelad suutnud ära kulutada, siis otsustasin, et jalutan püramiidide juurest tagasi Kairo kesklinna lootuses, et leian teel mõne panga, kus siis valuutat vahetada. Jalutasin ja jalutasin, aga ühtegi panka silma ei hakanud, seejärel näitas kairo silt paremale, jälle jalutasin ja jalutasin, aga linn hakkas justkui ära lõppema. Teel kohtasin mitmeid kohalikke, kes enamasti mõnda (takso)teenust pakkusid või lihtsalt raha küsisid, aga kuna olin otsustanud jalutada, siis jalutasin. Ühel hetkel tuli minu kõrvale üks noormees, kes ütles, et tal on vaja samas suunas jalutada ja et see tee viib Saqqara püramiidide juurde. Jalutasime siis koos... Ajasime maast ja ilmast juttu, aga jalutuskäik muudkui kulges ja kulges. Ühel hetkel otsustas minu jalutuskäigukaaslane tee ääres teed juua, pakkus mullegi. Kuna mul olid Egiptuse naelad täiesti otsas, siis tegi tee mulle välja. Uurisin, et kui ppalju maad püramiidideni on, vastuseks sain, et veel  umbes 25 kilmoeetrit. See pani mind aga otsustama, et edasi jalutada pole mõtet, tuleb leida tee tagasi Kairo südamesse. Jalutuskäik ise kulges aga Niiluse kanali ääres, mis alguses oli päris uhke, hiljem aga täielk prügimägi. Tee ääres oli igasugu ärisid alates Egiptuse papüürusest, lõpetades bensiinijaamade ja autoremondi töökodadega.

Minu jalutuskäigukaaslasele lisandus aga sõber, kes arvas, et hea oleks mikrobussiga tagasi püramiidide juurde sõita, et ta näitaks mulle kuidas lihtsamal viisil Saqqara püramiidide juurde minna saaks. Kuna kell oli juba pärastlõunas, siis minu huvi 25 kilomeetri kaugusel asuvate püramiidide suhtes oli juba tugevalt kahanenud, ning seega keeldusin ahvatlevatest kaamelireisi pakkumisest ettekäämdega, et võib-olla homme. Sellele vaatamata näidati mulle oma töökohta, tegime ühise jalutuskäigu kitsastel ja ka päiksevalguse käes pimedatel tänavatel ning ronisime minibussi, mis pidavat mind tagasi bussi peatusesse viima, et saaksin linna sõita. Selgus aga, et sõbrad soovisid väga mulle Egiptuse kodu näidata ja ühise hilise lõunasöögi teha. Sõitsime miniibussiga lähedal asuvasse külla, mis esmaapilgul täieliku gettona paistis. Tänavad olid liivased ja kitsad - lapsed ja loomad igal pool ringi sebimas, vähegi laiemas kohas turu taoline moodustis – rahvast palju sellise väikse koha kohta. Jõudsimegi ühe maja juurde, kus siis pererahvas elas. Kuna pereema oli aasta eest teise ilma läinud, hoolitsesid kodu eest peretütred. Kodu oli üldiselt puhas ja korras ning vaipadega ketud, aga ka väike remont poleks seda kindlasti hullemaks teinud. Kodu suuruseks oli klm korrust, millest kõrgeima pidavat perepoeg abielluides endale elamiseks saama. Hetkel elas ta aga väikses toeas esimesel korrusel, kus vaid vaip maas, voodi ja telekas. Telekast tulid india seebid, mis aga peretütardele suurt huvi pakkusid. Peretütred olid korralikult Egiptuse päraselt riietunud, pea ja õlad kaetud. Alguses vaid piiluti ukse vahelt, aga hiljem oldi juba julgemad ja minu külasolek häiris neid vähem ja vähem. Mõne aja möödudes saabus söök, milleks olid Egiptusele omased leivad, kohupiima taoline leivakate, vürtsikad tomatid, salat ja läänelikud kartulikrõpsud. Joogiks oli vesi ja moslemitele mitteomane Stella õlu. Sõbrad väitsid kui ühest suust, et moshees nad palvetamas ei käi, sest neile meeldib õlut juua. Söödid söödud ja joogis joodud suundusime autoga tagasi püramiidide juurde, et ühe sübra onu maja katuselt päikeseloojangul püramiididest pilte teha.  Päikeseloojanguks jäime pisut hiljaks, aga loojuvat päikest on fotodel ikka pisut näha. Pärast päikeseloojangut suundusime onu äridesse. Tal oli kaks äri – lõhnaäri ja papüüruse äri. Onu presenteeris mulle papüüruse valmistamist ning huvitus siiralt minu võimalikust ostusoovist. Papüüruse valmistamine oli põnev, tegemist oli iidse viisiga, kus taignarulliga taimest lõigatud liiste rulliti ja need siis vette leotuma jäeti. Mitu päeva huljem asetati liistud korrapäraselt risti rästi ja jäeti kuivama. Nii sündiski papüürus, millele siis kauneid kunste maaliti. Kuna 6 kuud midagi sellist kaasa tassida oleks keerukas, loobusin ostudest ja onu huvi minu kui kliendi vastu vähenes märkimisväärselt. Suundusime edasi linna kaema. Pärast mitmetunnist rännakut ja arvete klaarimist otsustasid sõbrad mind mikrobussile saata, et saaksin sellelt edasi metrooga hotelli sõita. Leppisime kokku, et järgmisel päeval võib-olla kohtume ja siis oleks juba jälle huvitav Saqqara püramiide vaadata. Samas arvasid sõbrad, etr Saqqara püramiidide vaatamine võib 7.01.2009 olla keerukas, kuna tegemist jõulupäevaga ja Egiptuse president pidavat püramiidide läheduses pulmas viibima. See aga tähendavat kõrgendatud turvat nii püramiidide ümbruses kui ka vahetus lähetuses, mis võib aga tähendada, et püramiidide juurde ei pääse.  Aafrika kombe kohaselt katab valge turist kõik kulud, mis kohalikud koos turistiga ette võtavad. Seega kui arvete klaarimise aeg saabus selgus, et kulud olid üsnagi suured.  See mind muidugi just rõõmsaks ei teinud, sest pea 6 kuud rändamist ju veel ees ja kui juba reisi alguses suured kulud, siis varsti on rahadega suur probleem käes. Loodetavasti kukuvad ka kulud pärast pealinnast lahkumist, aga eks näis.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar